“Tühiranna” radadel
Ivar Põllu, Sirp
Järjekordne Undi-otsing, mis Undist enesest järjest kaugeneb.
Mati Unt, “Tühirand”. Dramatiseerija ja lavastaja Ingomar Vihmar, kunstnik Pille Jänes. Mängivad Ragne Pekarev, Laura Peterson, Martin Kõiv, Markus Luik. Esietendus Sadamateatris 5. IX.
See on üks veider lugu, mis peaks puudutama igaüht, kes kunagi on armastanud ja pettunud. Mängib neli noort näitlejat, kes pole oma vastlõpetanud kursuse esiplaanil pähe ja läbi kulunud. Seega, inimesed nagu inimesed ikka, kelle elu ja mäng võiks korda minna. Kas läheb meile korda ka nende elu nagu teater ja mängu mängitsemine?
See sõltub meie lähenemisest. Kui oleme piisavalt targad, et näha kõiki (tahtmatuid ja iseeneslikke, lavastusüleseid) seoseid, ei tohiks küsimusi tekkida. See on ju Unt! Unt Tartus on tänapäeval suuremgi müüt kui kunagi Lenin Poolas. Sestap langeb uus-undiliku teatri seeme siin viljakasse mulda.
Olgem ausad, mida tahes me lavalt ka ei näeks, ei tunduks see liiga võõras, sest Unt jõudis iseendast, oma loomingust ja oma võõrandumisest eluajal korduvalt välja ja kõrvale astuda. Ükskõik, mida me ka laval ei näeks, rohkem või vähem võime seda ikka undilikuks nimetada, kui see ka veidi on kohati veider ja eputav, sest sellisena mäletame Undi Tartu lavastusi halvimal juhul.
Mati Unt on täna teisel pool kriitikat, tegelikult tuleks tema looming ja panus üle kirjutada. Praegu kasutuses elava klassiku määratlemise sõnavara ja mõtteruum tuleks ümber vaadata. Nüüd võib ju paljustki teisiti rääkida. Ka paremini kui kunagi Undi eluajal, eks?
Sellise lähenemise juures on “Tühirand” meeldiv üllatus, sest vaatamata undilikkusele või isegi post-undilikkusele on tegemist toimiva teatriga, mis võib peale viitamise ja meenutamise isegi meeldida. See polegi “uus-undiliku teatri post-undilikus perioodis” väike asi. Näiteks Tiit Palu “Mõrv hotellis” autoriversioon Pärnu teatris Endla on selgesti loetav ja jõuliselt viitav, undilikult mänglev jne, ent jääb emotsionaalselt tagasihoidlikuks, konstrueerituks, ei lähe korda (samas, võib-olla, loo ja teema spetsiifikast lähtudes ei peagi “Mis värvi on vabadus?” südamest südamesse minema).
Ingomar Vihmari “Tühirand” on loetavuselt hämaram, emotsionaalselt aga avaram ja loetavam. Kas just rahvalikum, ei julge öelda, inimlikum küll.
Lavastusest
Arvustuses lubatud sõna “undilik” kasutamise arv ära kasutatud, võib asuda päriselt lavastuse juurde. Ingomar Vihmari tööd on tihti koondunud mingi inimlikult piinliku seiga või elemendi ümber. See võib olla tuttavlik abitu käitumine mingis olukorras, mis pealtnäha on kohutavalt piinlik, olukorras sees olles aga loomulik.
Seekord, on Vihmar tunnistanud, veenis teda materjali headuses meespeategelase rannas ärplemine, ehe, aus ja brutaalne stseen. Lavastuses on piinlikke hetki veel, õigupoolest piinlikest hetkedest kogu lugu koosnebki. Seetõttu on publiku suhtumine väga oluline: kui tegelaskujudel peaks kogu aeg piinlik olema, siis saalis istudes muutub see varem või hiljem tüütuks, kui mitte samuti piinlikuks.
Ükski asi pole suures koguses inimesele talutav, isegi kui see on midagi nii üldinimlikku kui piinlikkus. Või on piinlikkus pigem üliinimlikkuse tunnus – jõhkarditel pole ju kunagi häbi, punastamine on ju rafineeritud inimese ja tundliku natuuri tunnus? Ei tea. Igatahes püstitab see olukord näitlejatele äärmiselt kõrgeid nõudmisi, sest nad on kogu lavastuse laval hingeliselt alasti.
Kogu olukord on igas hetkes lootusetult loetav ning tegelaskujudel pole nahka peal, seepärast ei saa noored näitlejad kordagi tavapärases näitlemises jalga puhata. Eriti esipaar (nähtud etendusel Ragne Pekarev ja Markus Luik). Kui Naine (sarnaselt oma armukesega, keda mängis Martin Kõiv) on pidevalt eriti loomulik, nii et selle lihtsuse ja mitteteatraalsuse pärast hakkab natuke kõhe, siis Mees oma armukesega (keda nähtud etendusel kehastas Laura Peterson) on nii rõhutatult teatraalsed ja mängitsevad, et hakkab teistpidi hirmus.
Ehkki võib juhtuda, et sellisel juhul laguneb lavastus lihtsalt kahes tõmbesuunas ära, tekib mängitsemise ja lihtsalt olemise vahel piisavalt palju puutepunkte (küll mitte keemiat ega erilisi reaktsioone), et tekiks natukenegi normaalset eesti teatrit, millega saavad end samastada teatrisõbrad, kes pole piinlikku elu elanud.
Viide
Ingomar Vihmar koos kunstnik Pille Jänesega on lihtsa loo piire jutustamise ja viitamisega meelega ähmastanud. Kolmežanriteatri Vanemuise auasjana on sisse toodud moodne tants ja moodne laul, mis kasvavad lugu ja sõnumit.
Lavastust alustab ja hakib videopilt “seiklevatest” noortest näitlejatest, kes koos lavastajaga ““Tühiranna” radadel” otsekui loo peidetud lõimi taga otsivad – olgugi et see on igaühe enese sees.
Nagu (iga) mees otsib igas (järgmises) naises vaid üht (võimatut ainust), millest otsides vaid kaugeneb, on ka lavastus “Tühirand” järjekordne Undi-otsing, mis Undist enesest järjest kaugeneb, õnneks, et ligineda sellele, millest Unt kirjutab – inimesest. See läheb Vihmaril täiesti korda. Kas just ülesleidmine, aga otsima-juhatamine küll.