Tuule kätte jäetud head inimesed
Ain Mäeotsa uuslavastus «Head inimesed» on otsekui eelmäng tema kahe hooaja tagusele «Kirvetüüle». Ühised ei ole mitte tegelased või keskkond, vaid areng. «Heades inimestes» näeb publik nimelt tõusmas murranguaja tuult, mis puhub elu segamini ka «Kirvetüüs», 1990ndate Eestist rääkivas loos.
«Head inimesed» alustab seega kaugemalt, 1980ndate esiotsast, lõpetades samuti murrangutuule mõjuväljas. Näidendi aega kujundavad küll kollektiivsed sündmused, ent sisu ehitub üles individuaalsetele – nõnda peitubki teose võlu just psühholoogias.
Tõtt-öelda leidub Mäeotsa uuslavastusel «Kirvetüüga» veel üks oluline sarnasus: see on stiilipuhtus. Kui «Kirvetüüs» sai lavastuse laadiks valitud efektne naturalism, siis võib «Heade inimeste» stiili kirjeldada kui mõõdukat realismi. Isegi maagilismüstiline nüanss, mis Mart Kadastiku kirjutatud näidendis peitub, mahub reaalelu normi piiresse ega tee teose üldist tooni teiseks. «Headest inimestest» kujuneb kaalutletud kulgemine kindla vaatega tulevikku.
Ka lavakunstnik Kristjan Suits suunab oma stsenograafia tulevikku, luues lavale iselaadse perspektiivi. Tooliridade äärest alanud kõrged seinad jäävad aina madalamaks, kuni tagalavale kokku jooksevad ja mänguruumi kolmnurkseks kitsendavad. Perspektiivi koondumispunkti mahub vaid väike uks, peitmaks suuri tulevikusündmusi. Ukse taga ootab kord karjäärivõimalus, siis allakäik ja lõpuks surm ise.
Nii ei tasugi liiga kauaks tulevikku vahtima jääda – ainus, mis seal vältimatuna ees seisab, on surm. Kadastiku näidendi peategelane Teet Holter (Karol Kuntsel) ometi kipub seda tegema, riskides tuleviku nimel olevikuga. Ja ehkki nõialt (Ragne Pekarev) saadud ettekuulutus pakub mehele riskide keerises pidepunkti, ei saa sellele toetuda inimesed Teedu ümber. Ilmnevad stress, mure ja meeleheide, segunevad tunded ja tõekspidamised.
Kõnekat näidet tunnete ja tõekspidamiste dünaamikast pakub muide üks äärmiselt sujuv ja elutruu peolauastseen. Laua taga istuvad Teet koos abikaasa Annaga (Marika Barabanštšikova), Anna vanemad Gustav (Jüri Lumiste) ja Vaike (Külliki Saldre) ning nende sõbrad Gunnar (Margus Jaanovits) ja Elle (Ragne Pekarev). Kurgi ja viineri närimise kõrvale käib seltskonnas vilgas vestlus, mida Teet vürtsitab episoodiliste provokatsioonidega, andes lõpuks mõista, et Nõukogude võimusüsteem seisab tema silmis savijalgadel.
Iga tegelane valib olukorraga kohanemiseks oma strateegia. Barabanštšikova kehastatud Anna otsustab mehe poole heidetud murelike pilkude kasuks, üritades säilitada diplomaatlikku positsiooni isemeelse Teedu ja konservatiivsete vanemate vahel. Saldre mängitud Vaike täidab kohmetusest paksu õhu aga meeleheitliku naeruga, katsudes Teedu julgeid sõnu huumoriga neutraliseerida. Lihtsaima lahenduse leiab ometi Gustav, kes tõstab lihtsalt pitsi ja lausub: «Suskame!» Pilkude ja pitside koreograafia muutub siin lausa kütkestavaks.
Kohatistest riskisööstudest hoolimata ei saa Teetu tulipäiseks või taktitundetuks pidada, Kuntsel ei mängi teda sugugi ebameeldivaks. Pigem on publik tunnistajaks Teedu eneseotsingule: isegi peeglitega paneelseinad sunnivad meest pidevalt enesega tõtt vaatama, enesele ausaks jääma. Nõnda tegutsebki Teet justkui alati parimate kavatsustega, mis siis, et ka need võivad teinekord viltu vedada. Lavastuse pealkiri «Head inimesed» siiski iroonilist maiku ei omanda.
Kuuludes publikusegmenti, kellel puudub isiklik mälestus laval kujutatud ajastust, näib muidugi keeruline anda tegelaste käitumisele vettpidavat moraalset hinnangut. Kontekstitaju võib ju puudulikuks osutuda. Õnneks ei paista ka lavastus neid hinnanguid nõudvat, sest «heast inimesestki» kujuneb loo käigus igati ujuv mõiste.
Tugevat ambivalentsust näitab üles just teose teine pool, mille tegevus toimub juba vabas Eestis. Endised võimusuhted on lagunenud, kõlarites klopib 2 Quick Start ja klaasidesse voolab välismaine viski. Esimest kivi ei kiirusta keegi viskama. Kes varem püsis pumba juures, nokitseb nüüd omaette ja vastupidi. Endisaegsed teod tuhmuvad, leides tollastest oludest endale vabandused-põhjendused, ning kaasaegsed tegemised võtavad üle.
Kui endise sekretäri Niina (Lena Barbara Luhse) suust kõlab sõnapaar «hea inimene» lõpuks just Gustavi, tema kunagise ülemuse ja vankumatu parteilase kohta, sugeneb loosse ka iselaadne lepitus. Murrangutuuled on inimesi painutanud, räsinud ja murdnud, ent finaalis saabub lavale kauaoodatud rahu. Komöödiat see kulg ei meenutanud, aga peenekoelist psühholoogilist draamat küll.