Unenäoline naiselik rännak mineviku ja tuleviku piirimail
Kakskümmend viis aastat tagasi tõi Priit Pedajas esimest korda Eestis lavale Edward Albee «Kolm pikka naist». Nüüd lavastas ta näidendi taas, seekord Tartus vanemuislastega.
Ilmselt tahab igaüks teada, mis teda ja tema lähedasi elus ees ootab. Seda soovivad ka lavastuses tegutsevad naised, kellel on võimalus kohtuda enda tulevikuga – või õigemini tuleviku endaga.
Nende vestlustes avalduvad aga detailid, mida naised uskuda ei taha. Vaataja võib selles leida lohutust, et tema saab elus edasi minna meelerahuga: ehk ongi parem, kui tulevik jääb üllatuseks.
Imeline kooslus
Esimese vaatuse staar on kahtlemata Külliki Saldre, kes puhub elu sisse prouale, kel aastaid rohkem kui 90. Kord valust ägisedes, siis jälle parastavalt naerdes püsib ta aina tähelepanu keskpunktis ja väljendab suurepäraselt kapriisse naise hetkelisi tujumuutusi ühest äärmusest teise. Omapärast huumorisoont ta aga ei kaota.
Teises vaatuses on Saldre tegelaskuju palju vaoshoitum ja väärikam. See lubab Piret Laurimaal ja Linda Porkanenil esile tõusta.
Laurimaa kehastab 52-aastast naist, kes on elanud piisavalt kaua, et karastuda ja elu keerdkäikudega leppida, kuid teab siiski oma väärtust. Esimeses vaatuses mõjub ta põetajana kohati väsinult, teise vaatuse kindlameelse, vaid veidi meeleheitel perenaise roll sobib Laurimaale kui valatult. Mälestustes seiklemine ja tuleviku uurimine annavad talle võimaluse näidata enda karmimat külge ja ka temale omast veetlevat naiselikkust.
Porkaneni kehastatav 26-aastane naine on nooruslikult innukas, kohati isegi naiivne. Esimese vaatuse ahastava advokaadiga võrreldes on teise vaatuse noorik kui sõõm värsket õhku, vabam tekstis ja kehalises liikumises. Siiski jääb tegelasele alles sügavus, mida Porkanen suudab edasi anda nii uskumatuses hüüatades kui ka mornilt vaikides.
Kuigi esietendusel oli kohati märgata ebakindlaid hetki, moodustasid kolm naist laval imelise koosluse. Eriti hästi hakkas sujuv kokkumäng silma hetkedes, kus nad üksteise liikumist või kõnet peegeldasid, lisades pajatustele sügavust.
Kolm naist üheskoos annavad muheda ülevaate ealistest erinevustest: Porkaneni tegelaskuju pole veel õppinud, et mõnel hetkel peaks end tagasi hoidma, Saldre tegelane seevastu ei tunne selleks enam vajadust, sest teab, et tema vastu ei saa keegi. Laurimaa kehastatud naine on nende kahe vahel: ta on õppinud, millistel hetkedel tuleb järele anda, et teisi lepitada, kuid julgeb ka naljatledes vastu hakata.
Teises vaatuses
Teises vaatuses ilmub viivuks lavale Ken Rüütli kehastuses poeg, kuid suurema osa laval veedetud ajast mõjub ta paigal püsides pigem rekvisiidi kui osatäitjana. Seevastu viimaste laval veedetud minutite eest võib teda kiita, sest sõnagi lausumata õnnestub tal edasi anda leinava poja keerulist siseelu.
Loosse aitab sisse elada Margus Vaiguri valguskujundus, mis võimendab tagasihoidlikult meeleolumuutusi ja loob atmosfääri. Kangaga tagaseinal mängiv valgus loob teises vaatuses unenäolise hõngu, tekitades ideaalse ruumi mälestustes uitavatele tegelastele ning lisades loole kerget melanhooliat.
Etendus lõpeb kolme naise mõtisklustega sellest, millal on elus parimad ajad. Stseen võtab lavastuse hästi kokku, rõhudes viimast korda erinevate eluetappide vaatepunktidele. Viimane, vanima naise hämaruses öeldud morn arvamusavaldus jäi esietendusel saali kohale veidi raskelt rõhuma, kuni lõpuaplaus selle minema ajas.