Unt näib veiderdamiseta veider

Veider, et Mati Unt, kelle lavastused tavaliselt kubisevad igasugustest leidlikest lahendustest, trikitamistest, vihjetest, on seekord jäänud üsna tagasihoidlikuks.
Mõned punase ja musta (black out) valguse mängud on ka «Ehitusmeister Solnessis» olemas, aga ei mingit erilist efektitsemist. Kahju isegi.
Lavakujundus on kõigi kolme vaatuse ajal peaaegu muutumatu. Keskseteks on võimsad tellingud ja erinevad toolid. Maas vedelemas rullikeeratud joonised.
Võiks ju arvata, et sellise lahenduse puhul peaks näitlejal olema palju võimalusi mängida kõige selle keskel, kasutada kõike erinevates funktsioonides. Siiski näis mulle, et laval olevad toolid mõneti segasid näitlejaid.
Eriti pidetu ja ebalev tundus esimese vaatuse lõpp, kus ehitusmeister ja Hilde justkui tantsiksid, toolid käes. Aga ehk oligi selletaoline abitus eesmärk?
Henrik Ibseni sümbolistlik draama on kirjutatud 19. sajandi lõpus. Lugu on psühholoogilis-müstiline.

Salapärane noor naine

Solness muudkui ehitab ja ehitab maju, siis tuleb aga salapärane noor naine, femme fatale. Tema abil ja tõttu hakkavad valusalt ilmsiks tulema ehitusmeistrit ja tema naist painavad sündmused minevikust, mis ei ole lasknud neil õnnelikku elu elada, vaid tekitanud tohutu süükoorma.
Ehitusmeister olevat kümme aastat tagasi andnud Lysangeris kirikutorni ehitades siis veel plikaohtu Hildele lubaduse, et ta tuleb tagasi, kui tüdruk on suureks kasvanud, teeb temast printsessi ja kingib talle kuningriigi.
Kuna Solness olla aga Hilde sõnul oma lubaduse unustanud, tuleb ta noore naisena ise oma kuningriiki välja nõudma.
Ehitusmeister tunneb, et Hildega seostuv ongi see kõige olulisem, mis ta kunagi läbi on elanud. Ta oli selle unustanud, kuid seda kogu elu tagasi ihalenud. Hildest saab aga Solnessile surmaingel.
Ettemääratus, salapära, eneseotsingud, haiglaslik süütunne – see kõik põimub, mitmekordistab tähendusi. Nii et päris selget tõlgendust nagu polekski.
Kavalehel kirjutab lavastaja, et kust meie päriselt teame, mida Ibsen mõtles, kui me väga sageli sedagi ei tea, mida me ise mõtleme. Selle mõtte kohaselt ei saa me ju ka lavastajalt nõuda, et ta teaks, mida ta lavastusega tahab öelda.
Näitlejad on lavastuses nagu pidevas tormlemises, nii tekstiliselt kui ka füüsiliselt. Laval toimuv tundub isegi agressiivsena.
Hea oli vaadata Evald Aavikut, kes ökonoomselt näitlejavahendeid kasutades mängis enda tegelaskuju kuidagi tajutavamaks, kui näiteks Raine Loo proua Solnessi osas.
Viimase ekspressiivset, üliilmekat kehakeelt sai kuidagi liiga palju, nii et see hakkas väsitama.
Põhjendamatut rabelemist, forsseeritust oli ka teiste näitlejate mängus. Undi mänglev iroonia on «Solnessi» puhul justkui moondunud kuhugi tunglevaks vihaks.

Solnessi naise lugu

Mingi teise ja rahulikuma tasandi lõi muusikalises kujunduses pidevalt korduv «Solveigi laul».
Selle viisijupi kordumine looks nagu mingi sügavama paratamatuse tajumise, iseloomustaks Solnessi naise traagikat veel enam, kuid kahjuks kaob see vihje muu müra sisse ära, ei pääse täieliselt esile.
Lavastaja on keskendunud Solnessi naise saatusele, kuid selle väljatoomine on muutunud kuidagi pealetükkivaks, lugu lammutavaks.
Ibseni näidendite tegelaste haigus on tavaliselt kuidagi ebamäärane, seda ei öelda välja. Proua Solnessi hullumeelsus Undi lavastuses on aga radikaalne. Kõik on nagu haigusest pungil.

Arvamus

Merilyn Oolo , Teatriteaduse üliõpilane:
Mul oli huvitav, üllatav ja meeldiv jälgida Kersti Heinlood. Tavaliselt on publik harjunud teda nägema leebetes rollides. Praegune rollilahendus oli arenenum ja jõulisem, laval oli kuratlik, deemonlik Kersti Heinloo.
Hannes Kaljujärv oli oma tuntud headuses. Üllatuseks oli Jaak Prints. Jaagu ja Kersti duett kolmandas vaatuses hakkas nii hästi tööle, et nende vahel tekkis elektrit.

Aapo Ilves , Kirjanik:
Kurask, mina olen rahul. Kirikut Unt selle lavastusega ei ehitanud, aga jumal tänatud – kui parafraseerida lavastust ennast.
Siin oleks patt lugejatele mingisugust liini ette ära rääkida, pigem tasub neil minna kindlasti etendusele aduma, suhestumis- ja samastumisvõimalusi on palju.
Kuulsin suitsetamas käies vastakaid arvamusi, aga see näitabki, et Unt on järjekordselt hakkama saanud.

Ragner Lõbu , Ehitusmeister Räpinast:
Meeldis. Hea asja tunnuseks on see, kui aeg peatub. Siin saalis aeg ei peatunud, aga vähemalt liikus aeglasemalt kui tavaliselt.
Viimati käisin siin kümme aastat tagasi ja siis oli Hannes Kaljujärv samuti peaosas. Tookord oli see mulle suureks pettumuseks. Praegu oli Kaljujärv väga hea.

Mart Kivastik , Kirjanik:
Väga tore lavastus. Undi asjad on mulle alati meeldinud ja see meeldib kõige rohkem, sest tundub hästi isiklik, läheb tema enda eluga kokku.
Kui midagi esile tõsta, siis just seda, et Ibsen justkui oleks selle loo Undi elust maha kirjutanud.
See noortepärane osa kolmandas vaatuses, mis Unt on ümber kirjutanud, ei olnud minu meelest kõige tugevam. Aga muidu on väga hea tükk.