Unt on elus

Mati Unt. “Tühirand”. Dramatiseering, lavastus ja muusikaline kujundus Ingomar Vihmar. Kunstnik Pille Jänes. Osades Markus Luik, Ragne Pikarev, Martin Kõiv, Laura Peterson.
——————————————————————————–

Unt on surnud ja ei ole ka … Kui kusagil ongi olemas sealpoolsus, siis on Unt seal. Igas mõttes kahju, et ta täna siin ei ole. Miks? Seepärast, et kuidas me Unti ka ei loeks või lavastaks, ei ole see ikka päris Unt. Jälle miks? Seepärast, et Unt oli kirjanik, kes enne, kui ta kas või kaks ridagi paberile pani, lavastas selle mõttes. Ja selle peale oli ta meister. Andekus kuni geniaalsuseni – see kõik on juurdemõeldav, justkui tehislik. Andekad oleme enda arvates me kõik.
Ma ei alusta “Tühirannast”, vaid sellest, kuidas ma seisin Vanemuise suure maja ees taksot oodates. Inimtühi oli linn sel kesköötunnil. Ja siis hakkas uue kaubamaja poolt tulema keskealine hallipäine daam. Ei jõudnud ta veel minuga kohakuti, kui hõikas: “Tere, Vaino Vahing!” Ja hakkas soome keeli rääkima. Ikka, et see ei olnud Unt, see ei olnud Mati… Sain temast enam-vähem aru, seepärast ainult jaatasin, nii eesti kui soome keeles. Küsisin, kus ta ööbib. Ta vastas, et seal ülevalpool. Täpsustasin veel, et kas kirjanduse majas? Ei ,vastas ta, ma peatun seal ülalpool… Ja nii ta läks, hallide lokkide lehvides. Mina aga ootasin ja ootasin, ning mulle meenusid 60ndad. Ka siis ootasime nii Mati kui Evaldiga, ootasime all-linna peatuses, ja vahel ootasime kaua-kaua …
Nüüd siis “Tühirannast” Sadamateatris. Olgu öeldud, et ma pole isiklikult tuttav dramatiseerija ja lavastaja Ingomar Vihmariga. Aga see polegi tähtis. Samuti nägin esimest korda laval nelja noort näitlejat. Mida ma ootasin etenduselt? Äratundmist, kui öelda äärmiselt konkreetselt ja samas nii abstraktselt kui võimalik. Mida ma tahtsin ära tunda? Unti, tollast Vanemuiset – või koguni iseennast? Ennast mitte, sest ma ei osalenud selles draamaks saanud traagikas. See toimus veel enne, kui Mati mind usaldama hakkas. Loomulikult ma teadsin, et “rand oli tühi Pärnus”, mäletasin ka konkreetseid prototüüpe, aga see ei erutanud mind 35 aastat tagasi, ega ka nüüd, enne esietendust. Mis mind huvitas? Eks ikka see, kuidas “Tühirannas” saavad kokku tollane kirjanik Unt ja hilisem lavastaja Unt. On need kaks persooni üldse kokku viidavad? On küll.
Ja esimene mõte, mis käiks eelkõige lavastaja Vihmari kohta, oli, et lavastuse teostus on hämmastavalt untlik. Seda välkmõtet polegi nii kerge lahti seletada, kuid tähendaks see seda, et lavastaja on “Tühirannas” ära tabanud midagi olemuslikku. Ning sellest johtuvalt on suunanud oma tahtmist mööda ka näitlejaid, nende mängu. Ja kogu ülejäänu lahendus oligi minu jaoks Undi-truu. Jätame ära mõtisklused, kas kolm aastakümmet noorem lavastaja ja sama noored näitlejad on “Tühirannas” kõige olulisema ära tabanud. Ajapikku muutub kõik – teater, lavastaja, näitleja -, kuid igihaljaks jääb “Tühiranna” lugu – story, mis ei vanane kunagi. Etendust vaadates unustasin ära, et see on Mati lugu, Mati elu, nii oma tollases täiuses kui ka tühisuses. Tühisus oli selles autobiograafilises loos see, mis on kadunud, jäänud on “armuloos” või ütleme siis, et Undi armastuses, igavikuline. Ja see on alati olnud ja jääb alatiseks igavikuliseks.
Näitlejate mäng oli värske, samas ka looritatud ja kohati hämar, nagu Unt isegi seda oli. Nii lavastus kui ka esietendus oli napp, ja seda heas mõttes, sentimentaalsust ei raasugi. Rohkemat ma ei lootnudki.