Utoopia lõppmäng Liivimaal
Postimees, Rein Veidemann
Triloogia «Utoopia rannik» viimane osa on hämmastavalt aktuaalne ka tänapäeva Eestis.
Kevadel Tallinna Linnateatris ja Eesti Draamateatris välja tulnud Tom Stoppardi panoraamne triloogia «Utoopia rannik» käsitleb Vene revolutsiooniliste demokraatide sotsialistliku ilmavaate kujunemist ja saatust. Lõppvaatus mängitakse ette lavastaja Heiti Paku käe all Liivimaa ühendatud teatrijõududega. Osatäitjad jagunevad Ugala ja Vanemuise vahel, peaosatäitja Indrek Taalmaa on Endla teatrist.
Lavastuse motoks on valitud Heinrich Heine aforism: «Ajalugu kordab ennast – esmalt tragöödiana, siis farsina.»
Pakk on intervjuus õigusega rõhutanud näidendi ja eriti selle kolmanda osa hämmastavat aktuaalsust tänapäeva Eestiski. Kunagised idealistid, vaimuinimesed, kes püüdsid rajada ja üles ehitada õiglast ühiskonda, peavad kibestumusega tunnistama kaasajooksikute, anarhistide, ülbete ja saagiahnete tegelaste võimule pürgimist, uue põlvkonna «uutjate» kõlblusetust ja hävitamiskirge.
Ideaalid kui tuulelohed
Utoopiat ei muuda võimatuks maaks mitte koha olematus iseenesest, vaid inimeste suutmatus seda väärt olla. Ehk Herzeni (Stoppardi) sõnadega näidendi lõpust: «Paradiisi rannikul ei ole randumiskohta.»
Just nimelt, paradiis vajab hoopis teistsuguseid inimesi, kes oskaksid ja teaksid, kuidas randuda nii, et laevad terveks jääksid ja laeva asukad tervena saarele pääseksid.
Aleksander Herzen, keda kehastab monumentaalses võtmes Indrek Taalmaa, ja küllap ka näidendi autor lõpetavad eepose skepsisega. Meie ainus võimalus on elada ebatäiuslikus maailmas, kõlab lavalt sõnum.
Lavakujunduseks olevad püramiidid (siinkohal tunnustus kunstnik Silver Vahtrele), mis võiksid sümboliseerida ideaale, muutuvad lõpurepliikide ajal tegelaskonna pea kohal hõljuvateks tuulelohedeks. (Elmo Nüganeni lavastatud II osas hõljub tuules aknakardin.) Ideaalid kui tuulelohed ja inimesed otsekui lapsed neid lennutamas. Võimas kujund!
Veelgi teravamalt kõlab tänasega kokku kolmanda osa keskmes oleva, Herzeni ja Ogarjovi (keda karikeerivalt esitab Meelis Rämmeld, aga tegelane oma joomakalduvusega ka võimaldab seda) välja antava nädalalehe Kolokol lugu.
Tegemist oli Venemaa esimese tsensuurivaba väljaandega, mida Herzen ja Ogarjov kümne aasta jooksul (1857–1867) Londonis ja Genfis toimetasid. Venemaal levitatud ja liberaalidest haritlaste liidriks kujunenud nädalalehe Kolokol teeneks oli pärisorjuse kaotamine Venemaal 1861. aastal.
Laval näeme, kuidas anarhist Bakunin (keda samuti karikeerivas võtmes mängib Tarvo Vridolin) oma pundiga püüab Kolokoli radikaliseerida. Talle sekundeerib Herzenit külastav Nikolai Tšernõševski (Janek Joost). Reforme pooldav ja humanistina rahvast säästev Herzen suudab Bakunini seiklusliku plaani teha Kolokolist mässuõhutaja siiski nurjata.
Ent liberaalne hääl «teiselt kaldalt» – nii kõlab ka Herzeni ühe peateose pealkiri – on määratud Venemaal alla jääma bolševike vägivallale. Laval näeme seda operetliku groteskina: Marx (Janek Vadi) ringi jooksmas ja vehkimas punase lipuga ning kuulutamas kataklüsmi: «Ma näen Neevat veres!»
Ainus, millele loota
Stoppardi autoripositsioon on selge: vägivalla kuulutamisest sündiv vägivald viib kaosesse. Vene revolutsioonide põhjustatud tragöödiad esitatakse laval farsina.
Lavastuse atmosfäär kõigubki pidevalt neurootilisuse, kirgliku pateetika ja groteski vahel. Siin ei tunta pooltoone. Näeme seda mitte ainult meestevahelises suhtluses, vaid ka naisrollides.
Külliki Saldre kehastab Herzeni südant kaalutletud järjekindlusega võita püüdvat saksa pagulasest koduõpetajat Malwidat. Herzenile kolm last sünnitava hüsteerilisevõitu femme fatale’i Natalja Ogarjova kuju loob veenvalt Marika Barabanštšikova. Sisukaks pean ka Margus Jaanovitsi etteastet Ivan Turgenevina.
Kogu ansambli mäng on suunatud autorikujundi esiletoomisele: need inimesed on otsekui tormi kätte jäänud laeva hukust (II osa pealkiri ongi «Laevahukk») pääsenud, kes kaldale heidetuna püüavad oma riskantset teekonda õigustada ja end ajalukku tagasi vinnata. Nad elavad läbi õnnehetki, kui kusagil võidutseb õiglus ja vabadus.
Aga lõpuks jääb neile siiski vaid lootus elada edasi teiste kujutlustes ja unistustes. Ehk Stoppardi-Herzeni sõnul: «Ainus, millele loota võime, on kunst.