Vaiko Eplik: „Hüppasin lasteballeti kirjutamisega pea ees tundmatusse vette.“
„Kui tuli ettepanekuga lastele ballett kirjutada, siis olin alguses üsna intrigeeritud, aga samas ka ehmunud – mul ei olnud ju tegelikult aimu sellest, mis on tantsitav ja milline on hea ballett,“ tunnistab muusik Vaiko Eplik, kes kirjutas muusika vastselt esietendunud lasteballetile „Tilda ja tolmuingel“. „Hüppasin lasteballeti kirjutamisega pea ees tundmatusse vette ning ma poleks seda kunagi julgenud teha, kui poleks Maret. Sest tema visioon on mind juhatanud läbi protsessi, mis kestis üle kahe aasta.“
Algus oli Vaiko sõnul vaevaline, isegi piinarikas. „Saatsin Marele hakatuseks kimbukese klaveri tilulilu ja ilutsemist,“ muigab Vaiko. „Selle peale tuli Marelt vaid üks sõna: „Masendav!“ Tegelikult alustasime täiesti nullist selle materjaliga kolm korda, kuni lõpuks leidsime õige stiili ja muusikalise keele raamatu lavaletoomiseks.“
Pole sugugi vale öelda, et balletijuht ja lavastaja Tommingas pani muusik Epliku lihtsalt rassima. „Ausalt öeldes olen mitu korda mõelnud, et Mare peaks olema muusika kaasautor, alustades vormidest ja lõpetades kohati ka instrumentide valikuga,“ tunnistab Vaiko. „Mare panus pole ses muusikas kuidagi väiksem olnud kui minu oma. Mina olen võib-olla see töömesilane olnud, kes kärje mett täis tassis, aga tema andis suures osas impulsi. Olen Marele väga tänulik, et ta kõik see aeg on viitsinud minuga jännata, sest töötasime väga tihedasti need kaks ja peale aastat kõrvuti. Mida vähem
12 mina balletist teadsin, seda rohkem Mare oli mulle abiks. Ning kui vaja, tuli Raplasse stuudiosse ja tantsis mulle ette.“ Lisaks olid Vaiko aias Raplas tummised kohvijoomised, mille puhul peeti tihedaid vestlusi. Ikka balletist, millest siis muust.
Muusika hiphopist trummi ja bassini
Kui Vaiko aastat viis tagasi koos kolleeg Jakob Juhkamiga NO99 muusikalile „Savisaar“ muusikat kirjutas, otsis ta abi varem loodud muusikalide ülesehitusest. Konstruktsioonid on nende puhul ju laias laastus sarnased. Balleti loomisega käisid asjad hoopis teistmoodi. „Kui võrrelda „Savisaare“ kirjutamisega, siis muusikali jaoks olid konkreetsed reeglid olemas,“ meenutab ta. „Mis balletti puudutab, siis minu jaoks on see olnud üllatavalt intuitiivne protsess ja paljus ma olengi pimesi järginud Mare visiooni, sest kui tahame lõppkokkuvõttes nii nüansirohket ja mitmeplaanilist lugu jutustada ilma sõnadeta ja tantsukeeles, peame kasutama kõike, mis meil on. Minu jaoks oli õppetundideks, et tantsu vajadused dikteerivad kõike ja tantsu jaoks tuleb muusikasse ruumi jätta.“ Nii keskenduski Vaiko heliloojana tegelastele ja loole, mida laval jutustatakse, mitte balletile kui kunstiliigile – tants kui selline on ju vaba.
„Kui alguses olin mina pigem selles projektis konservatiiv ja lähenesin mingi iganenud ettekujutusega balletist, siis lõpptulemus on see, et Mare julgustusel oleme jõudnud tulemuseni, kus stiililiselt varieerub muusika hiphopist trummi ja bassini,“ räägib Vaiko. „Kõik see kokku on üks võimas eklektiline pomm. Ausalt öeldes Kivirähki teisiti ei saakski teha.“ Vaiko loodab, et on koos lavastusmeeskonnaga päris hea võtme leidnud, kuidas Kivirähki „Tilda ja tolmuingel“ tantsukeeles jutustamist võiks leida.
Uusi balletilubadusi ei jaga
Tagantjärele ütleb Vaiko, et Mare-suguse lavastajaga töötamine on suur rõõm. Igas mõttes. „Mul on isegi natukene kahju, et ma pole varem tantsu- või balletilavastuse muusika kirjutamise peale mõelnud,“ tõdeb ta, et piinarikas pingutus on igati kasuks tulnud. „Nüüd, kui Mare kool on seljataga, võiks veel teha.“ Mis seal salata, siiani pole Vaiko just usinaimaid balletietenduste külastajaid olnud. „Tundub, et see peab nüüd muutuma,“ muheleb muusik, kuid paljusõnalisi lubadusi, et kohekohe sünnib uus balletimuusika, ei jaga. Üksnes naerab. „Ära iial ütle iial. Muidugi on olnud palju hetki, kus on tunne, et aitab juba ka ning tea, kas üldse enam midagi kirjutan, aga need hetked lähevad ju jälle üle.“
Noid momente, tõsi, kui Vaiko tahtnuks balletimuusika sinnapaika visata, ette ei tulnudki. „Mulle lihtsalt tundub, et põhjus, mis balleti eriti atraktiivseks muudab, on see, et lugu tuleb jutustada piiratud vahenditega, siis lavastaja peab teadma, mida ta teeb,“ lausub ta. „Ning just tänu sellele on olnud koostöö Marega väga huvitav. Alati ei õnnestu koos töötada lavastajaga, kes teab, mis ta eesmärk on, aga tantsus ei saa teisiti. Seal peab iga minuti läbi mõtlema.“
Andrus Kivirähki lasteraamat sai balletiks
Andrus Kivirähki samanimelise raamatu põhjal valminud lasteetiks ballett „Tilda ja tolmuingel“ pajatab loo üheksa-aastase Tilda ja tema tolmust koosneva sõbra seiklustest. Tilda isa on surnud ja emal pole aega ega tahtmistki lustakaid ja rõõmsaid asju teha. Nii sünnibki pööningutolmust maagiline olend, kes lendab sisse Tilda aknast. Vahel lihtsalt juhtub, et me unustame muretsedes tähtsaid asju, selliseid, mida igal juhul mäletama peaks. Tolm ja väikesed tolmuinglid on aga alati olemas olnud ja mäletavad kõike! Lavastaja-koreograaf ütleb, et Irina Šabarova illustratsioonid raamatule ja Kivirähki värvikas tekst annavad lavastusmeeskonnale võimaluse lahenduste otsinguil avada mitmeid uksi: „On ka uksi, mille taga meie endi mälestused luku taga on olnud ja nüüd lavastamise käigus sealt välja tahavad tulla. Ja Vaiko Eplik näiteks avastab tantsumaailmale muusika loomisel tihti üllatavaid ja ootamatuid asju ning Taavi Varmi fantaasiarikkad videoinstallatsioonid annavad lavastusele oma lisaväärtuse.“ Alusteose autor on Andrus Kivirähk, lavastaja-koreograaf, libreto ja lavakujunduse idee autor , helilooja ja heliefektide autor Vaiko Eplik, lava- ja kostüümikunstnik Takinada, videograafi k-animaator Taavi Varm, valguskunstnik Priidu Adlas. Osades: Miina Eliise Luts või Jette Pruulmann, Gerardo Avelar või Gus Upchurch, ning tantsu- ja õpilased.