Vaikuseta vaikusest
Ballett „Lageda laulud”, loodud Tõnu Kõrvitsa samanimelisele heliteosele, on Wang Yuanyuani esimene lavastus Eestis Vanemuise teatris. Tõnu Kõrvitsa kooritsükli aluseks on Emily Bronte tundlikud luuletused, mille eestikeelse tõlke on teinud poetess Doris Kareva. Teos koosneb kaheteistkümnest laulust, mille toovad vaatajateni Vanemuise balletitrupp, sümfooniaorkester ja ooperikoor.
Hea on tõdeda, et aina rohkem Eesti muusikuid pälvib rahvusvaheliste koreograafide tähelepanu. Palju tantsuteoseid on loodud Arvo Pärdi muusikale ja näiteid leiab ka Erkki-Sven Tüüri muusikast. Tõnu Kõrvitsa hinge avav ja meeli täitev kooritsükkel on eelnimetatutega kahtlemata võrdväärne. Selle tundlik ja sügavuti minev muusika haarab juba esimeste mahedate tšellohelidega ja hoiab enda rüpes kogu lavastuse jooksul. Kõrvitsa „Lageda laulud” on ühtaegu õrn ja ettevaatlik, samas helikeelelt külluslik, sisaldades nii helget rõõmu kui ka sügavat kurbust ja üksindust. Teos on nüansirikas ja tihe, jättes samal ajal ohtralt ruumi tunnetusele ja kujutluspiltidele. Kõrvits on väga peenetundeliselt käinud ümber Bronte luulega ja suutnud sellesse kätketud hingeseisundid magusvalusalt helisema panna.
Väga tugevale muusikale lavastamisel tekib aga küsimus, kas ja mida suudab lavapilt anda juurde juba niivõrd iseseisvale ja terviklikule teosele. Küsimuse muudab veelgi teravamaks „Lageda laulude” temaatika, selle olemus. Kuidas rääkida üksindusest ja sellega kaasnevatest nüansirikastest meeleseisunditest nii, et saalis olijad selle hõngu tunneksid? Millised on lavalised vahendid, et avada inimhinge sügavamaid soppe? See teema eeldab sageli väga lihtsaid lahendusi, milleni on ilmselgelt raske jõuda. Assotsiatiivselt jääb lavastuse läbiva liinina kõlama inimese ja looduse omavaheline side. Loodus on lihtne ja täiuslik, inimene oma rollimängude, mõttemaastike ja sisepingetega keeruline sotsiaalne tegelane, kes kipub loodust lihtsalt tarbima, unustades teadmise, et temagi on vaid osa loodusest, täpselt samasugune hingav ja pulseeriv surelik nagu loodus tema ümber.
Looduse ja inimese vastanduses väljendas loodust koori liikumine. Lavastaja-koreograaf oli koori väga oskuslikult liikuma pannud ja sulandanud selle lavastuse loomulikuks osaks. Koor asus kord poodiumidel, kord lava külgedel, kord seisis, kord istus, kord kägardus hoopis inimpuntraks, tekitades huvitavaid eritasandilisi ruumilahendusi ja läbipõimumisi. Lauljad ei olnud seekord mitte tausta-, vaid peaaegu võtmerollis. Nad mõjusid ausalt, nende liikumine oli põhjendatud ja puhas ning oma lihtsuses intensiivne. Ilmekalt oli seatud ka solisti liikumine. Karmen Puis oli veenev, tema sujuv liikumine pikas kostüümis jättis mulje laval siuglevast udust. Tema poosid olid läbitunnetatud, emotsionaalselt kandvad ja kooskõlas laulja sisemise pingestatusega. Tema pehme habras olek ja nüansirikas laulmine olid väga kaasahaaravad.
Balletitrupi koreograafia oli läbi lavastuse muutlik, mitmekesine ja värvirohke, seda nii esteetiliselt kui ka visuaalselt. Wang Yuanyuan kasutas nii kujundlikke kui puht abstraktseid vahendeid, tantsijad liikusid nii varvastel, pehmetes balletisussides kui sokkides. Iga uus luuletus tõi lavale uue esteetika ja liikumise iseloomu. Koreograafia oli tihe, enamasti hästi muusikasse põimitud. Liikumiskeel oli kohati looduslähedane ja loomulik – pidev, jätkuv, dünaamiline ja pehme, harmooniline nagu helimaastikki. Tundus, et see oli tantsijatele uus kogemus. Võis märgata, et tasakaaluga mängivate elementide sooritamisel ja voolavuse saavutamisel on veel arenguruumi, ent sellised valikud repertuaaris ja väljakutsed tantsijateleon rohkem kui tänuväärsed. Kohati oli koreograafia aga balletilikult sirgjooneline, nurgeliselt katkestatud ja mehaaniline. Sõna otseses mõttes mehaaniline, kandmata füüsilist emotsionaalsust, justkui oleks elu inimkehast välja voolanud. Sealjuures oli see esteetiliselt kaunis ja hästi sooritatud, tantsijatele tuttav kehakeel.
Keha kui meediumi mõtestamine oli lavastuse jooksul aga eklektiline. Kuna kehale oli antud ühes ja samas stseenis ühel ja samal hetkel üsna erinevaid funktsioone, ei olnud publikul üldse kerge neid eristada. Näiteks esimene stseen, kus ühel pool lava toimus nüüdisaegne voolav vastu maad liikumine ja teisel pool hoopis teises esteetikas duett varvaskingades. See stseen väljendas ilmselt inimese erinevaid suhteid loodusega. Loomulik liikumine muutis inimese keha looduslähedaseks ja lavapildiga ühte sulavaks, varvaskingades duett aga andis edasi kultuuristatust, võib-olla ka üksindustunnet ja igatsust, mida tunnevad inimesed, kes elavad hiigelsuurtes linnades. Tantsijate poosidesse oli pikitud ka traditsioonilise hiina tantsu asendeid, mis tõid endaga kaasa kultuuriruumi, kust lavastaja pärineb.
Lavapiltide vahetumine, suundumine ühest luuletusest teise oli meisterlikult läbi lavastatud. Imetlusväärselt sulandus üks laul teise, just nagu loomulik lõpetus ja uue algus. Laulude üleminekud olid ka magusad hetked, mil korraks hingata, sest laval oli pisut rohkem õhku.
Kõikidele liikumistele, emotsioonidele ja tunnetusvõimalustele ei olnud selles lavastuses aga ruumi. Kohe etenduse algul tekkis kergelt ahistav tunne, sest lava näis kõigile neile lauljatele ja tantsijatele liiga väike – nii Estonia üsna kitsas kui Vanemuise oluliselt laiem lava. Oli see taotluslik? Kas oli koreograafi püüd panna publik tundma meie kaasaegse ühiskonna, kõige paljususe ahistust? Emily Bronte üksindusele pühendatud read ütlevad: „ .. .nii hellalt hoiab sind m u meel, sest ainus sa, kes alles veel”, ent lavaline ülekoormatus mõjus täpselt vastupidi. Lavastuse aluseks olnud luuletustest õhkuvat sügavat üksindustunnet, omaenda hinge siiralt intiimset vaatamist lavalt vastu ei kaikunud. Oli see teadlik valik läheneda teemale läbi vastanduse? Kui nii, siis jääb küsitavaks, kuivõrd täitis valik oma eesmärki. Ka kontrasti võib lavale tuua. Nüüdisaegne kunst kõneleb sageli läbi vastanduse, paneb vaataja ebamugavasse olukorda, et seda ebamugavust märkama suunata. Käesolev lavastus jäi aga kusagile vahepeale. Ta ei viinud ka sellise äärmuseni, et hing oleks vaikuse järele kisendanud ja et pärast etendust ei oleks olnud muud sundi kui enda sisse vaadata.
Lavakujundus ja valgusemängud, mille autoriks oli Han Jiang, andsid visuaalsete elementide hulgas ehk kõige paremini edasi Emily Bronte luule süngust. Laes olev videoinstallatsioon tekitas pidevas liikumises olemise tunde, väljendades aja kulgemist ning elu ja looduse muutumist ja tuues väga lähedale hetke hapruse. Taustal olev staatiline, abstraktselt maaliline pilt hakkas väga oskusliku ja huvitava valguslahenduse abil elama oma elu.Huvitavad olid elava maalina toimivad hetked, mil inimkeha muutus justkui osaks maalist. Vahel, kui kiirest ja ohtrast liikumisest tekkis väsimus, oli tõesti hea suunata pilk lakke või tagaseinale või siis silmad hoopis sulgeda, et muusikasse süveneda.
Ballett „Lageda laulud” on toonud kokku oma ala suured meistrid. Tulemuseks on tihe, palju pakkuv teos. Üksindustunne aga, mis kaikus vastu lavastuse laulutekstidest ja muusikast, uppus ehk liialt ohtratesse vahenditesse. Tahes-tahtmata uitab mõte etenduse üle mõtiskledes ka sotsiaalsetele teemadele. Isegi siin, Eestis, kus on palju imelist loodust, on aina teravam probleem, et inimene loodust ei märka. Loodust üksnes tarbitakse, vahel seda endale teadvustamata. Meie suhe loodusega on järjest hapram ja näib, et ka lavastaja mõistab seda. Mõnel hetkel ta leiab selles lavastuses selle hapruse ja mõnel hetkel ka kaotab. Vanemuise teatri ballett on olnud oma pika eksistentsi jooksul alati uue, huvitava ja otsingulise eest seisja. See taotlus on seekord vilja kandnud. Vanemuisel võiks olla rohkem julgust Eesti kontekstis uuenduslikke lavastusi repertuaari võtta. See rikastab nii tantsijate kogemust kui publikut, pannes kaasa mõtlema ja tundma. Ehk ka iseenese sisse vaatama.
(Teater. Muusika, Kino, november 2019)