Valgesse pakitud ürgeestlus
Saša Pepeljajev on võtnud Vanemuises lavastada Andrus Kivirähki teose «Mees, kes teadis ussisõnu» ning pakkinud romaani ürgse mütoloogilise maailma mustvalgesse plasti ja fantaasiarikastesse tegelaskujudesse. Tulemus erutab meeleorganeid.
Kivirähki romaan «Rehepapp» ja selle põhjal valminud Rainer Sarneti mängufilm «November» kujutasid paganlike eestlaste porist ja trööstitut maailma, mis filmikeeles sai koguni mustvalgeks võõbatud. Pepeljajevi versioonis «Mehest, kes teadis ussisõnu» kasutatakse musta-valget veelgi jõulisemalt.
Lavakujunduses domineerib valge toon ja õhuline kile ning kogu tegelaskond on riietatud valgetesse fantastilistesse kostüümidesse. Rekvisiitidena leiavad kasutust mustad ja valged plastpanged. Visuaalselt loodud lavailm toob vaatajad ajatusse fantastikasse, rebides end lahti pimedast ja mustast muinasajast.
Suured muutused
Selle maailma peategelane Leemet (Veiko Porkanen) on tunnistajaks suurtele muutustele, kus vanad väärtused on uutele jalgu jäänud ning elanikkond jagunenud selgelt metsa ja küla vahel. Leemeti püüd leida selles maailmas oma koht ja samasuguste väärtustega kaaslane päädivad mitmete vastasseisudega. Romaani tihedast tegelaskonnast pole lavastusse mahutatud mõistagi kõiki. Loo keskmesse on jäetud Leemet ning tema perekond, sõbrad ja vaenlased.
Romaanile omane humoorikus ei tule lavastuses nii tugevatoimeliselt esile, küll aga on koomika kontsentreeritud kahte tegelasse: Mõmmisse (Reimo Sagor) ja Leemeti vanaisasse (Alo Kurvits).
Mõlemad on iseloomukad karakterid, kangekaelsed ja jonnakalt eesmärgikindlad vana aja esindajad, kelles on säilinud ürgne püsimajäämise saladus: Mõmmil kirg naiste ja vanaisal viha raudmeeste vastu. Mõlemad tegelased on ühtlasti ka meeldejäävaimates stseenides: Mõmmi ja Salme unelauluümin viisil «Time To Say Goodbye» ja Leemeti vanaisa hüsteerilisentusiastlik võitlusvalmidus raudmeestega vastakuti minnes.
Rekvisiidid ja videod
Kogu Vanemuise väikese maja lava on kui üks fantaasiaküllane müütiline tehnomuusika stiilis õõtsuv võlumaailm. Laval kasutatakse korduvate elementidena musti ja valgeid ämbreid, pikki painduvaid torusid ja pulki ning vedrusid. Kõiki neid rekvisiite omavahel kombineerides tekivad uued tegelased ussidest hobusteni, vahendid võimaldavad luua õhust läbi vuhisedes rütmilist heli, mida paljud tegelased korraga võimendavad.
Tegelaste kõne on tegevuslik, ennast väljendatakse lisaks sõnadele rekvisiite kasutades või vestluspartneriga kehaliselt kontakti astudes. Sellised suhtlusviisid illustreerivad aega, kus lisaks artikuleeritud kõnele kasutati palju laiemaid suhtlusviise, millest ühe osa moodustas ka kõnelemine loomadega.
Loo fookus kipub pika etenduse vältel kohati kaduma minema, romaani lugenuil on lihtsam toimuvas orienteeruda. Enim nauditavamad kohad vahel lohisevas sündmustikus on tantsustseenid, mis on lahendatud lihtsa koreograafia ja haarava muusikaga.
Stseene juhatavad sisse ekraanilt kuvatavad videosalvestised meie kaasaegsest maailmast, kus toimetab tänapäeva-Leemet, kellele grotesksetes olukordades tema eelmine elu déjà-vu’d tekitab. Vaheklipid on stseenidega nõrgalt seotud ning nende teostus on rõhutatult toores, mis teeb nende kasutamise üleüldse küsitavaks. Ehk on see püüd näidata, kui jaburana minevikueestlaste maailmapilt tänapäeva tõstetuna näib.
Saša Pepeljajevi versioon Andrus Kivirähki menuromaanist ei ole üksüheses vastavuses lugemiselamusega, kuid pakub visuaalselt põnevaid üllatusi ja näitab lihtsate rekvisiitide mängulisi kasutusvõimalusi. Lavastus on elav näide sellest, kui loominguliselt rikas võib olla üks tüvitekst.