Välisvaatleja märkmeid kodulooteatrist

„Obinitsa“ lugu ei hakka elama ega puuduta, sest publikule ei jäeta hingamise pause, ning lõpuks ei pääse mõjule ei realism ega ka võõritus.

Vanemuise teater on seto teemaga juba kolmandal ringil: Obinitsas Seto seltsimaja õuel mängiti „Taarkat“ (2005–2006), mis oli nii edukas, et sellest tehti film (2008, Exitfilm, režissöör Ain Mäeots); seto muinasrokki „Pekot“ mängiti Värska laululaval järve kaldal (2011–2013) ning tänavu suvel esietendus ühe perekonna lugu „Obinitsa“. Selle kolmiku peamised loojad on olnud kirjanik Kauksi Ülle ja lavastaja Ain Mäeots, kunstnikeks Iir Hermeliin („Taarka“, „Peko“) ja Liina Unt („Obinitsa“). Kogu tsükkel annab võimaluse ühe etnilise grupi loo jutustamiseks, omamüüdi loomiseks. Kõigis kolmes loos käsitletakse seto ajalugu ja pärimust: „Taarkas“ oli rõhk rahvalauliku isikulool ja traagikal konservatiivses külakogukonnas, „Pekos“ olid esil müüdilised teemad (seto jumala Peko lugu) ja kerge sotsiaalsatiir (vihjed tänapäevale) mänguliselt postmodernistlikus võtmes ning „Obinitsa“ on ühe perekonna lugu XX sajandi vältel. Kolmest lavastusest on „Obinitsa“ kõige realistlikum ja ajaloolisem. Vanemuise tänavune suvelavastus on veel eriliselt vääristatud, kuna kuulub soome-ugri kultuuripealinna programmi.

Dramaturgiliselt on „Obinitsa“ lavaletoomine üsna keeruline ülesanne, kuna prototüüpideks valitud Kaljude perekond oli suur ning tegevusliine on seega palju. Seejuures on perekonna lugu arhetüüpne, läbi mängitakse nii eesti küla moderniseerumise lugu kui ka Teise maailmasõja sündmused, mille käigus said Kaljud traagiliselt kannatada. Mängupaik on ajalooline: kunagine Obinitsa külapoe õu, kus lavastuse peategelaste prototüübid tõepoolest on tegutsenud. Näidendi autoril Kauksi Üllel on kohaga tugev isiklik side, nii nagu arvatavasti ka küllalt suurel osal publikust, ning Vanemuine Lõuna-Eesti suurima teatrina peaks olema just õige asutus selle loo mängimiseks.

Ain Mäeotsa ja Kauksi Ülle lavastused võib lugeda eesti nüüdisteatri ühe omanäolisema nähtuse, pärimusteatri hulka, sealjuures esindab see tsükkel selle teatrilaadi meelelahutuslikumat poolt – kõigis kolmes lavastuses on selgelt muusikalile omaseid tunnuseid. Lavastused on ka oma laadilt rohkem meelelahutuslikud kui Anne Türnpu, Eva Klemetsi ja Mart Kolditsa tööd või Von Krahli teatri Tormise tsükkel. Mäeotsa setolavastustes on üritatud valada seto omamüüt ja rahvapärimus meelelahutusliku teatri vormi, mis on ju tänuväärt omakultuuri populariseerimise katse. Lavastused vastavad ka hästi toimiva suveteatritoote mudelile: ajalooline teema ja sellega seotud looduskaunis koht, mis on keskustest piisavalt kaugel, et sõit oleks sündmus omaette. Kindlasti kuuluvad retsepti tuntud näitlejad, ohtralt muusikat, pisaraid ja naeru.

Etendus algab stseeniga 1950. aastatest, kui külajoodikud leiavad maa sisse peidetud ennesõjaaegsed viinapudelid. Seejärel asutakse lahti mängima, kuidas viinapudelid maa sisse said, s.t maja ehitajate perekonna ja samas kohas seisnud külapoe lugu. Esimene vaatus onpigem koomilises ja lüürilises võtmes: noore perekonna kasvamine, tütarde mehelepanek ja muu selline, mille vahele on pikitud rituaalseid elemente ja ohtralt muusikat. Muusika on tegevuse peamine rütmistaja: traditsiooniline ja naiselik pool on esindatud seto laulukoori näol, mehelikumat ja liikuvamat poolt esindavad emirkusturicalike helidega Eller Brassi puhkpillimängijad. Publiku lõbustamiseks on hulganisti stseene külajoodikutega (kes, nagu tavaliselt, rohkem tüütavad). Teine vaatus on traagilisem: järjest tabavad perekonda sõjaaegsed õnnetused, kuni lõpuks maja käest võetakse ja revidentide hirmus põlema pannakse. Lavastuse kujundus (Liina Unt) on diskreetne ja lakooniline, etendus on sobitatud kohapealsesse keskkonda, mis mõjub loomuliku ja realistlikuna. Lavastuse kõige nauditavam osa on argieluliste objektidega mängulised stseenid, kus käepärased esemed ning inimesed (sh pasunakoor) saavad sujuvalt sisu edastamiseks vajaliku funktsiooni.

Loo peategelane on justkui külakaupmees Ivvan Kalju (Andres Mähar), kelle täiesti sümpaatne esitus hoiab lugu jooksmas. Siiski on autorit huvitanud rohkem naistegelased ning potentsiaaliga tegelasi on mitmeid. Ivvani ema Maria (Marje Metsur) ja sugulane-naabrinaine Matrjo (Merle Jääger) vanemast põlvkonnast ning Ivvani tütred Anni (Marian Heinat) ja Manni (Helena Kesonen) ning Matrjo tütar Patsi (Ragne Pekarev) on need, kelle ümber punutakse peamised intriigid. Marje Metsur ja Merle Jääger on oma osatäitmistes kaks ürgnaist, kelle vastandusel lugu suuresti seisab: üks vana ja läbini usklik, teine liikuv ja krutskeid täis. Mõlema naise hääl on sugestiivne ja eripärane, ühes tõuseb enam esile perekonna traagiline, teises pigem koomiline pool. Samaväärseid karaktereid ei paista aga nooremate hulgast, kuigi Ragne Pekarevi rämedas Patsis on see potentsiaal isegi olemas.

Eesti algupärandite ja eriti suvehooajal repertuaari täitva kultuuriloolisedramaturgia häda kipub olema liigne venimine ja laialivalguvus. „Obinitsaga“ on asi vastupidi, laval kiirustatakse üksteist takka – „kipõstõ, kipõstõ!“. See näikse olevat olnud ka lavastaja peamine juhis näitlejatele. Lõpptulemusena jõutakse peamised tegevusliinid küll kokku siduda, kuid sügavusteni ei jõuta. Mõnevõrra abiks on kavalehel ära toodud libreto sündmuste käiguga, kuna kaugeltki kõik teatrihuvilised pole seto keele ladusad valdajad. Ent kavaleht ei saa asendada vahetut etenduse mõistmise kogemust.

Emotsionaalseid stseene, kus vaatajal oleks võimalik loosse sisse elada, on mitmeid, kuid muusikaližanrile omaseid tõuse ega langusi ei lasta ei näitlejail ega ka vaatajail läbi elada. Nii kaob käest vana Maria traagika – seto naisele üks olulisemaid asju olid tema hõbeehted, naise väärikuse sümbol. Vene sõjaväe haarangu eest põgenemisel matab Ivvani ema Maria (Marje Metsur) maha oma hõbeda, mille kiusakad sugulased Matrjo ja Patsi pihta panevad. Näitleja hakkab aga itkema vaat et enne, kui ta ehted maa sees kätte oleks saanud. Etenduse kaks kõige mõjuvamat stseeni olid Anni tants grammofonimuusika saatel Kaljude juurde majutatud Saksa ohvitseriga ning Kaljude poja Miša (Priit Strandberg) surm. Marian Heinat loob tantsustseenis noore, vormiliselt abielus, kuid tegelikult maha jäetud naise loo kulminatsiooni, kus põimuvad hirm sõjaväelase (Tanel Jonas) ees, traditsioonilise naise sõnakuulelikkus ning igatsus mehe puudutuse järele. Leidlikult loodud grammofon, mille vokaalse osa täidab vaimukalt Priit Srandberg, toob stseeni vajaliku võõritusefekti. Miša surm on lahendatud lihtsalt: jutustust tema põgenemisest saadab diskreetne mäng pingiga. Rohkem lisada polnud vaja.

Kaljude lugu annab terve hulga võimalusi tugevate kontrastide ning emotsionaalsete tõusude-languste loomiseks: uus ja vana, mehed ja naised, kiriklik ja ilmalik, ajalooline ja isiklik, siin- ja sealpool rindejoont. Sügavama kontakti loomine on kergem sellel, kes oskab märksõnadele reageerida ja loeb etenduse osaks olnud pulmarituaalidest välja ka nende sügavama tähenduse. Väljastpoolt tulnud vaatajale jääb leelokoori tegevus suuresti dekoratiivseks ning tekib ka küsimus, kuidas see äkki juhtus, et setokeelsed külatüdrukud hakkavad sujuvalt eestikeelset Shakespeare’i ette kandma või suuremate kadudeta soome keelt mõistavad. Ei saa väita, et Obinitsas poleks Shakespeare olnud võimalik, probleem selles ongi, et lavastus ei anna piisavalt konteksti millegi üle otsustamiseks. „Obinitsa“ peaks olema seto identiteeti kinnitav lavastus, kuid samavõrra on see ka enesekolonisatsiooni näide: eesti, soome ja saksa keel võetakse kergelt üle kohe, kui vajadus tekib, näiteks kena peigmehekandidaadi ilmumisel.

Suurem distantseerumine materjalist ja selgem keskendumine kindlale teemale oleks tulnud lavastusele kasuks, aidanud seto külamaailma avada, selle asemel et serveerida kiiresti mööduvaid fragmente. Muusikal on žanr, kus mängitakse vaataja emotsioonile, mis haarava loo ja täpse tundekraadiga esile tuuakse. „Obinitsa“ lugu ei hakka elama ega puuduta, sest publikule ei jäeta hingamise pause, ei anta aega stseenide traagikat ega koomikat läbi elada, ning lõpuks ei pääse mõjule ei realism ega ka võõritus. Praegusel kujul jääb lavastus sõltuvalt vaatenurgast kas a) korralikult vormistatud suveteatritooteks või b) kodulootunniks, kus küla olulisemad sündmused meelde tuletatakse.