Vanemuine ja Vana Hirmus
Ülo Tonts on Tartu teatriga on olnud eluaeg väga tihedalt seotud. Juba 1959. aastast alates, mil ta Vanemuise sõnalavastusi arvustama hakkas. Ta on kuulunud teatri ka kunstinõukogusse. Seega seisnud selle maja tegemistel väga lähedal, teades kindlasti palju seda, mis pidanuks jääma sealsete seinte vahele. Samas ei pruugi see sinasõprus objektiivsuse mõttes alati isegi kasuks tulla.
Tonts on võtnud vaatluse alla aastad 1955–1986. Seega aja, mil legendaarne teatrijuht Kaarel Ird oli neljandat ja viimast korda Vanemuise juht.
Raamatu autor toonitab, et sellegipoolest ei saa teost käsitleda kui Irdi-keskset, ent on ju selge, et koloriitse ja autoritaarse teatrijuhi kuju hõljus nende aastatel väga selgelt üle Vanemuise. Paljugi teatri kunstilises, aga ka majanduslikus arengus tuleb kanda Irdi kontole, samas kui Vana Hirmsa seljataga sündis ka hirmsaid asju – Irdile vastuvõtmatud näitlejad olid sunnitud teatrist nutu ja närvivapustusega lahkuma.
Esimese võidu sai Ird kohe 1956. aastal. Tol sügisel polnud Vanemuist Moskvasse eesti kunsti ja kirjanduse dekaadile kutsutudki. Ird pööras aga pildi teistpidi ja tegi Venemaal kohe ajalugu. Moskvas mängiti kümne päevaga tosin dekaadietendust, gastrolle premeeriti Tööpunalipu ordeniga ning Ird säras rahulolust.
Vastuseta küsimused
Tasapisi hakkas teatrijuht truppi turgutama, Vanemuisesse tulid üle Herta Elviste, Heiki Haravee, Liia Laats, Ellen Liiger, Kulno Süvalepp, Jaan Saul, poole kohaga ka noor Evald Hermaküla.
Paljud neist ja siinkohal nimetamata näitlejatest paraku siiski Tartusse ei jäänud. Põhjuseks ennekõike Irdi töömeetodid ja suhted inimestega. Siinkohal soovinukski autorilt sügavamat süüvimist nendesse konfliktidesse, mis kindlasti avaksid lugeja ees lahkhelide mõlemaid pooli – nii näitlejaid kui ka vana Irdi ennast. Aga samas on ka selge, et allikmaterjale teatrist lahkumiste ja arusaamatuste kohta ei pruugi väga palju olla. Parteikoosolekutel ei pidanudki need alati jutuks tulema, sageli räägiti suud puhtaks kabinetivaikuses nelja seina vahel.
Ometi tahaks lugejana ikkagi teada, miks sedavõrd olulised ja andekad näitlejad nagu Velda Otsus ja Ants Lauter Vanemuise ukse väljastpoolt kinni lõid. Vastust me raamatust paraku ei saa.
1. septembril 1961 alustas Vanemuise juures tööd ENSV Teatriühingu Lavakunsti Stuudio – Irdi laps, kellele oli oluline «teatris sündinud ja üleskasvanud näitleja» (lk. 52). Selgub, et Ird tahtis juba ammu oma stuudiot teha, aga talle ei antud luba. Tonts tsiteerib Hermaküla: «Keegi kuskil keelas. Ministeerium? Keskkomitee? Ma ei tea, kes.» Ja jällegi ei saa me raamatust teada, kes siis ikkagi keelas.
Tonts toob ära, et vaadeldaval perioodil jõudis Vanemuise publiku ette ligemale 60 uuslavastust. Tähtis koht oli algupäranditel, mille Tonts Irdi kontosse kirjutab. Kohustuslikus korras nõukogude dramaturgia lavastamise raskus langes ennekõike Epp Kaidu õlgadele.
Teatrimaja pinged must valgel
Raamatu üks põnevamaid peatükke ongi ehk «Teatrimaja on pikalt pingeid täis», kus räägitakse siiski ka «»rahvaülestõusudest» Irdi ja Kaidu «perekondliku vägivalla» vastu» (lk. 89), Irdi ähvardustest minna teatrijuhi tööle Minskisse ning Irdi ja abikaasa Epp Kaidu madalast valulävest, suutmatusest taluda kriitikat ja sagedastest solvumistest.
Ometi konflikt lahenes ning Vanemuine läheb edasi. Saab akadeemiliseks teatriks ja Irdist saab direktor-peanäitejuht.
Kronoloogiliselt on raamat jagatud kolme perioodi; aastad 1955–1965, 1966–1975 ja 1976–1986, kus siis teise osa keskmes on uues teatrimaja valmimine ning olulised muudatused teatripildis 60ndate lõpus ja 70ndate alguses. Seega siis aeg, millest tänini räägitakse kui uuenduste ajast Eesti teatripildis, kus eriline tähtsus tartlastel ja Vanemuisel, ning mil teatriteele astuvad Jaan Tooming, Evald Hermaküla ja Mati Unt.
Sellest perioodist on ehk huvitav lugeda mängust, mis keerles Paul-Eerik Rummo «Tuhkatriinumängu» lavaletoomise ja lavastamisloa saamise ümber, sest lavale oli ju toodud näidend, mis juba varem vastaliseks oli kuulutatud.
Eraldi on selle perioodi kohta raamatus peatükid Irdi abikaasast lavastaja Epp Kaidust ja Kulno Süvalepast.
Kaarin Raidi konflikt Irdiga
Raamatu kolmandas osas tõusevad arusaadavalt esile Hermaküla ja Tooming, kellele on pühendatud eraldi peatükid, kuigi, nagu Tonts kinnitab, on ehk isegi üllatavalt kõige produktiivsem siiski Ird. Siia mahub ka Kaarin Raidi viis hooaega Vanemuises ja seejärel järsk lahkumine, konflikt teatriga ehk siis ennekõike Irdiga, mis sai alguse Tubina ooperiga «Reigi õpetaja», mis ei jõudnudki lavale. Miks siis? «Miks see plaan teoks ei saanud, ei ole siin teada,» konstateerib autor. Ometi oleks seda võinud küsida konflikti ühelt osapoolelt.
Veel üks märkus. Raamatus on palju nimesid. Paljud siinsele teatrisõbrale väga tuntud, paljud tundmatud. Ometi on nii ühtede kui ka teiste puhul piirdudud üldjuhul vaid eesnime esitähe ja perekonnanimega, nagu oli kombeks nõukogude ajal. Vähemalt esimesel nimetamisel väärinuksid tegelased ka eesnime äramärkimist.
Pisipuudustele vaatamata on Ülo Tontsu «Kolmkümmend aastat teatriehitamist» igatahes oluline lisand meie teatrilukku, sissevaade ühe teatri kulissidetagusesse ellu, kus pärisoaks tõusud ja mõõnad.
Ülo Tonts
«Kolmkümmend aastat teatriehitamist.
«Vanemuise» sõnateatrist 1955 –1986.»