Vanemuise jõulukink lastele – Ehalalt kõlav “Lumekuninganna”
Liina Valdre, Eesti Päevaleht
Lasteteatris on pigem reegel kui erand, et tuntud tekste eelistatakse tundmatutele. Vanemuises välja tulnud “Lumekuninganna” on lugu, mida Eesti teatrites on lavastatud korduvalt. Selle lavastuse muudab eriliseks Olav Ehala muusika.
Natuke üle tunni aja kestev tükk on enim, mida lapsed suudavad jälgida ilma väga rahutuks muutumata. Pikem lavastus oleks juba nõudnud vaheaega. Leelo Tungla libretole tuginevas lavastuses on kasutatud mäng-mängus-loogikat, mis paraku lõpuni väga selgelt välja ei tulnud. Lõpp tuleb kätte liiga järsult.
Suurim dramaturgiline ebaloogilisus oli kogu lugu saatva varese (Alo Kurvits) kadumine lavalt röövlikamba stseenis ning hilisem taasilmumine eikusagilt. Nii mõnedki üleminekud olid liiga kiired ja nii jäi lugu kohati hakituks. Samas ei lasknud näitlejad lavastuse tempol kordagi liiga aeglaseks minna ja hoidsid hoogu pidevalt üleval.
Laval sündis mitmeid huvitavaid ja värvikaid karakterrolle, kellest esmapilgul olid silmatorkavaimad Merle Jäägeri nõid, Alo Kurvitsa vares ning Ott Sepp, kelle täita olid mitmed väiksemad osad, kuid kes sellest hoolimata suutis olla äärmiselt meeldejääv. Üks tema rollidest sisaldas otseseid viiteid kevadel Vanemuises esietendunud lavastusele “Teatriparadiis”.
Peategelasi Kajd ja Gerdat kehastanud Martin Kõiv ja Laura Peterson (samas rollis ka Liisi Koikson) ei pakkunud kumbki lapsi kehastades üle ning mõjusid laval veenvalt ja sümpaatselt.
Kujundus lihtne ja ilus
Lavakujundus oli lahendatud lihtsalt (kunstnik Rosita Raud). Keskseks kujundiks oli peegelustega kapp, mis täitis vastavalt vajadusele nii maja kui ka tõlla ülesandeid. Võrdlemisi minimalistlikule lavakujundusele vastandusid osatäitjate üsnagi külluslikud ning vaimukad kostüümid.
Vanemuise suur eelis muusikalavastusi välja tuues on oma ooperikoori olemasolu. Seega ei ole vaja nii palju lauljaid väljastpoolt sisse tuua. Ometi aga kummitab ka Vanemuist Eesti muusikalavastustele tüüpiline probleem, et lauljatel jääb kohati puudu näitlejameisterlikkusest ja laval liikumise vabadusest.
Näitlejad ei ole samas alati laulmises lõpuni piisavalt enesekindlad. Juhtus paraku see, mis Vanemuise ooperikooriga varemgi juhtunud, nimelt tekst ei jõudnud alati piisava selgusega publikuni. Samas saavad mitmed kooriartistid hakkama huvitavate rollidega.
Näiteks Helen Hansberg röövliplikana ning Siiri Koodres, kelle roll Vanaema ja Lumekuningannana (samades osades ka Kaire Vilgats) oli lavastuse üks tugevamaid ning samal ajal mõjus veenvalt ka ta laulmine.
Kõige tugevam ja õnnestunum osa lavastusest oli sellele loodud muusika, kuigi laulude esitamine oli kohati veel ebakindel. Justkui lihtsad, on nad tegelikult kõike muud kui seda. Täiskasvanud vaatajates tekitab selgelt Olav Ehalale omane helikeel kindlasti nostalgiat ja viib tagasi enda lapsepõlve.
Lahendustes oli enamasti mindud kindla peale ja seega polnud ka suuremaid altminekuid. Vanemuise teater on endale jõulueelsel ajal publiku garanteerinud. Andres Dvinjaninov kogenud lasteteatri lavastajana on teadnud, millega arvestada. Lavastus on selgelt eelkõige meelelahutuslik, õnneks on suudetud vältida liigset näpuga näitamist ning laste nännutamist.
“Lumekuninganna” 30. november – 22. jaanuar •• Vanemuise suures majas Helilooja Olav Ehala Libreto autor Leelo Tungal Lavastaja Andres Dvinjaninov (Eesti Nukuteater) Kunstnik Rosita Raud Koreograaf Heili Lindepuu •• Osatäitjad: Martin Kõiv, Laura Peterson, Liisi Koikson, Alo Kurvits, Merle Jääger, Karmen Puis, Kaire Vilgats, Jaan Willem Sibul, Merle Jalakas, Ott Sepp, Valentina Kremen, Helen Hansberg, Marika Villemson, Merle Aunpuu, Siiri Koodres