Vanemuise kodustatud „Rehepapp” – nauditav, kuid siiski kompromiss

Tauno Aintsi ooper „Rehepapp”: Urmas Lennuki libreto Andrus Kivirähki romaani ainetel, muusikaline juht Paul Mägi, lavastaja Marko Matvere, kunstnik Iir Hermeliin, valguskunstnik Imbi Mälk, koreograaf Marika Aidla. Maailma esietendus 18. X Vanemuise väikeses majas.

Muusikateatri sügishooaega markeerivad tänavu suurel määral algupärandid. Vaid mõni nädal varem etendus Estonias Tõnu Kõrvitsa „Liblikas”, mis sai hiljuti väärilise järje: Vanemuises toodi lavale Tauno Aintsi „Rehepapp”. On mõnevõrra üllatav, kuid ka tähelepanuväärne, et mõlemad ooperid põhinevad Andrus Kivirähki samanimelistel romaanidel, mis muusikateatri spetsiifikat arvestades ei pruugi olla just kõige enesestmõistetavam materjalivalik. „Liblika” dramatiseerimisega seonduvatest probleemidest olen juba kirjutanud (vt Sirp 2013, nr 35). „Rehepapi” kui võimaliku ooperi alusmaterjali „probleem” näib olevat aga romaani läbiva kompaktse narratiivi puudumine: viimast asendab suuresti kaleidoskoopiline rida situatsioonikoomikale üles ehitatud episoode, mille akumuleerumisel tervik alles moodustub. Kui see võte töötab romaanis üsna edukalt, siis muusikateatris, kus iga mõtte väljendamine on palju aeganõudvam, pigem mitte. Seetõttu osutub möödapääsmatuks alternatiivsete lahenduste otsimine eesmärgiga säilitada mingilgi määral kontroll tüki pikkuse üle ja vältida takerdumist eksponeerivasse faasi.

Libretist Urmas Lennuk kasutas algmaterjali põhiliselt sealt lugude otsimiseks ja nende jutustamiseks. Dramaturgiale oleks ilmselt veelgi enam kasuks tulnud ooperi tegevust käivitavate sündmuste esitamine kohe alguses, sest kontekst, mille loomisele siin võrdlemisi palju aega kulutati, oleks ehk värvikate karakterite abil end loonud nii või teisiti. Romaaniga võrreldes oli aga kindlasti õigustatud tegelaste arvu otsustav vähendamine. Siin võinuks tegelikult minna veelgi kaugemale, sest isegi redutseeritud kujul sisaldab ooperi libreto ikka vähemalt kuut-seitset iseseisvat suhteliini: Rehepapp Sander ja nõid, Õuna Endel ja Liina, Liina ja Hans, Luise ja Hans, Luise ja Jaan, Hans ja Mõisapreili ning Hans ja Lumemees. Paaritunnine lavastus ei saa ilmselgelt seda kõike korralikult ära seedida.

Sellesse, kas Aintsi mänguline ja leebelt irooniline, kuid kokkuvõttes siiski lüüriline helikeel kujutab rehepapilikult rohmakat maailma alati just kõige adekvaatsemalt, võib suhtuda mitmeti. Erinevalt Kivirähkist, kes ükskõikse demiurgina väldib oma loodule hinnangu andmist, näib nii Aintsi kui ka Lennuki suhe tegelastesse olevat soojem ja empaatilisem. Selles ei pea tingimata nägema puudust. Kui kord juba otsustati lülitada ooperisse ka tegelastevaheliste suhete plaan, siis nõudis juba vajadus teatava kontrasti järele paratamatult mõningate algupäraste karakterite lüürilisemaks muutmist.
Samuti võib küsida, kas ooperi muusika ei osutu liiga „kergeks”. On tõsi, et Tauno Aintsi helikeel ei ole – ega ole kunagi ka olnud – rõhutatult puristlik, tõsine ja elitaarne, vaid oma tsitaatiderohkuses ja humoorikas suhestumises nii pop- kui ka akadeemilisema muusika klišeedesse pigem postmodernistlikult mänguline. Kuid see omadus ei tee seda veel primitiivseks: näiteks just ansamblid esindasid siin lõike, kus muusika polüfooniline tihedus ületas selgelt tasandit, millel opereerib tavaliselt üks keskmine muusikal. Seega pole põhjused, miks võrdlus muusikaližanriga võib esile kerkida, mitte niivõrd struktuursed, s.o muusika enda sisemisest ehitusest tingitud, kuivõrd vormilised ja stilistilised, s.t põhjustatud mitteklassikalise häälekooliga lauljate kaasamisest ja muusikalile iseloomuliku aplausimuusika lülitamisest lavastuse lõppu. Kui muusikale selle nii-öelda puhtal kujul üldse midagi ette heita, siis pigem seda, et kohati kippus tsitaatide ja iroonilise hoiaku taha ära kaduma helilooja ise.

Lavastaja Marko Matvere töö toimis heas mõttes enam-vähem märkamatult: kui ka väga säravaid lavastuslikke ideid silma ei hakanud – ja ega lavastaja ei peagi end alati nähtavalt eksponeerima –, siis midagi otseselt häirivat samuti mitte. Analoogiliselt lavastusega toetas artiste ka orkester (muusikajuht ja dirigent Paul Mägi), mis näis end Aintsi partituuri realiseerides tundvat esietendust silmas pidades üllatavalt vabalt.
Omajagu eklektilisena ühendas ooper erineva tausta ja häälekooliga artiste, kelle hindamine mingitelt ühistelt alustelt ei ole ilmselt võimalik ega ka õigustatud. Klassikalise kooliga artistide puhul saab siiski rääkida valdavalt õnnestumistest või vähemalt korralikest sooritustest. Suurim kordaminek oli ehk Karmen Puisi kehastatud Liina, kelles orgaaniliselt ühinesid vokaalne tugevus ning karakteri loomulikkus ja veenvus – kindlasti oli tegemist ka lavastuse kõige professionaalsema näitlejatööga. Usutava lavakuju loomisega sai samuti suurepäraselt hakkama üks suurimaid üllatajaid Rasmus Kull, kelle kehastatud Jaan oli ooperi üks elusamaid ja vitaalsemaid karaktereid. Lisaks eelnimetatutele väärib esiletõstmist Reigo Tamm (Hans), seda eelkõige nõudliku ja arendatud vokaalpartii tehniliselt heal tasemel teostuse eest. Samal põhjusel tuleb ära märkida ka Pirjo Püvi (Mõisapreili), kelle koloratuuraariast kujunes ooperi üks muusikalisi kõrghetki.

Eelmainitutest mõnevõrra kahvatuma Kädy Plaasi (Luise) vokaalsele teostusele otseselt midagi ette heitmata jäi artisti mängust siiski mõnevõrra kohmakas ja kammitsetud mulje. Pisut tagaplaanile jäi ka Märt Jakobsoni Rein, kuid siin võis põhjuseks olla ka teda iseloomustava materjali piiratus ja suhteline üheplaanilisus, mis lihtsalt ei võimaldanud artistil end piisavalt avada. Simo Breede kehastatud Lumemehes kippus aga vokaalne pool kunstniku loodud efektse lavakuju taha ära kaduma ning samuti jäi arendatud partiist hoolimata ebausutavaks ja veretuks Merle Jalaka Nõia roll.

Kui rääkida ebaõnnestumistest, siis kujunes kogu lavastuse keskseks probleemiks selle nimiosaline. Põhjusi on siin palju ning neid võib näha juba ooperi aluseks olevas romaanis. Õigupoolest ei kujune Rehepapp Sanderist sisulist peategelast ei romaanis ega ooperiski. Formaalselt küll paljude sündmuste keskele asetatuna on ta valdavalt pandud mängima väga piiratud ja muutumatut ning ooperi kontekstis juba selgelt patriarhaalsete tunnustega ja tarbetult pateetikasse kalduvat rolli. Selle tagajärjel ei kujunegi temast mingit tõsiseltvõetavat karakterit: Rehepapp on seotud kõigega, olemata isiklikus plaanis seotud peaaegu millegagi. Seejuures nõuab tema roll peaaegu pidevat viibimist laval, kus tal ei ole sageli midagi teha (lavastaja on selle ooperi esimeses pooles lahendanud nii, et saatnud Rehepapi ahju peale põõnama).

Teiseks eeldab nimiroll muusikateatris arendatud vokaalpartiid. Lähtudes Tõnis Mäe vokaalsest võimekusest, on Aints Eesti ühe artistisõbralikuma heliloojana komponeerinud materjali, mis juba puhtmuusikaliselt ei saa olla kuigi konkurentsivõimeline ooperi teiste peamiste tegelaste partiidega. Kui lisada siia Mäe vähene ooperikogemus, mis teda kui näitlejakoolituseta artisti laval ilmselt samuti kammitses, oli isegi üllatav, et lõppkokkuvõttes laval üldse midagi realiseerus. Eelöeldust ei pea tingimata välja lugema, et klassikalise koolituseta lauljatel ei tohiks ooperisse justkui asja olla. Hea näide sellise ühenduse võimalikkusest oli Õuna Endlit kehastav Lauri Saatpalu, kelle „profiil” on ära kasutatud parimal võimalikul viisil, tulemuseks efektne ja laval hästi töötav karakter.

Ooperi üldise ideestikuga haakus hästi ka Iir Hermeliini kunstnikutöö, eelkõige just mõte kasutada lavakujunduses valdavalt euroaluseid. Need moodustasid mõjusa ja iroonilise kujundi andmaks edasi laval valitsevat mentaliteeti. Euroalus on teatavasti pakkevahend, mida kasutatakse tööstuslikult toodetud materjali transportimiseks ja mis on seetõttu viimasega semantilises plaanis tihedalt seotud. Eeldades, et tööstuslikult toodetu viitab ooperi kontekstis kättesaamatule ja võõramaisele, kuid ka eksklusiivsele ja glamuursele, omandavad euroalused selle jääk- või kõrvalproduktina lavastuse tegelaste jaoks erilise väärtuse (umbes nii, nagu omandasid Nõukogude Eestis teatava väärtuse välismaised kilekotid). Seda võib mõista ka kriitikana varakapitalistlikule Eestile, kus tegelike väärtuste ehk sisu asemel rahuldutakse sageli aseaine ehk pakendiga.

Kokkuvõtvalt võib nentida, et „Rehepapi” lavaletoomisega võttis Vanemuine rea riske, millest mõni tasus end ära ja mõni mitte. Sündis rikas algupärand, mille tegelikud muusikalised väärtused avanevad ilmselt alles korduval kuulamisel; samuti laskis lavastus näidata end heast küljest suurel osal Vanemuise muusikatrupist. Kahjuks rikkus positiivset üldpilti dramaturgiliselt vale otsus jätta Rehepapp peategelaseks ka ooperis ja nimiosalise valik, mis sundis tüki lavaletoojad minema liig suurtele kompromissidele.