Töötate Vanemuises alates aastast 2007, kuid sündisite Prantsusmaal. Palun rääkige oma elust enne Tartut – kuidas jõudsite tantsimise juurde ja kuidas sai teist professionaalne tantsija ja repetiitor?

Olen tõesti prantslane, sündinud Normandia piirkonnas. Mu vanemad pidasid 44 hektaril talu. Nii et, jah, ma olen maalt pärit ja kasvanud loomade keskel.

Meie koduküla lähedal avati balletikool, kuhu vanemad saatsid nii minu kui mu õe. Mu vanus oli tollal viis aastat ja mõni kuu lisaks. Neljateistkümnenda eluaastani käisingi selles tantsukoolis ja ühel päeval mu esimene õpetaja tuli mu vanemate juurde jutuga, et mul on suurepärased füüsilised võimed, seepärast vanemad nõustusid mind saatma balletti õppima suurde linna, mis asus kodust 20 kilomeetri kaugusel. Õppisin neli aastat seal ning 18aastaselt võtsin ette teekonna Pariisi, et viia oma õpingud seal lõpuni.

Enne Eestisse tulekut olete töötanud paljudes maades – Prantsusmaal, Saksamaal, Austrias, Belgias, Sloveenias, isegi Kuubal. Palun rääkige mõnest oma eredamast hetkest või mälestusest, mis seotud nende töödega.

Mu esimene professionaalne tööleping tantsijana algas 5. märtsil 1985 Belgias Charlerois, sinna jäin viieks hooajaks. Tantsisin veel paaris-kolmes teatris ja balletikompaniis 23. detsembrini 1997. Veebruaris 1998 läksin Saksamaale Bielefeldi. Sealne teater oli esimene, kus hakkasin andma tunde ja assisteerisin koreograafi… ja sellest on tänaseks möödas üle kahe aastakümne, mil ma järgin oma kirge ja püüan seda jagada noorte kunstnikega, kes minuga töötavad.

Mul on paar-kolm eredat mälestust. Esimene on ajast, kui läksin külalisrepetiitoriks Ljubljanasse Sloveenia Rahvusballetti ning leidsin end äkki 55 tantsijaga trupi ees! Tunnistan, et esimestel sekunditel olin ma väga lähedal südameatakile… ma olin sel hetkel just lõpetanud lepingu Austria kompaniiga, kus oli ainult 12 tantsijat.

Teine meenutus, mis jääb mu südamesse kauni inimliku emotsioonina, on seotud sellega, kui ma läksin Kuubale, et töötada seal poolteist kuud tantsija ja koreograafi assistendina… Ütleksin, et töö oli tavapärane, aga mulle oli suureks auks, et sain kättpidi tervitada Alicia Alonsot. Mina, väike tantsija, kes oli alustanud maakooli balletiringis, leidsin end seismas absoluutse priimabaleriini ees – see hinnaline käepigistus on minuga ka praegu kaasas, isegi täna.

Kolmas eriline hetk oli see, kui olin paar-kolm aastat Vanemuises töötanud ja Mare Tommingas andis mulle eneseusku saata trupist mõned tantsijad konkursile, mis toimus Budapestis. See oli esmakordne taoline vastutus ja pean tunnistama, et päris raske õlul kanda, kuid järjekindlus, mõni pisargi, aga eelkõige eriti hea töine mikrokliima ja nõudlikkus viisid ühe noore meestantsija finaali. Ma olen harva näinud nii õnnelikult naeratavat nägu. Tänaseni loen seda üheks kõige paremaks kingituseks, mille olen saanud – see naeratus on mulle mällu sööbinud.

Kuidas juhtus nii, et jõudsite Tartusse – ning jäite siia aastateks? Teie jaoks peaks siin algama 14. hooaeg. Mis siin meeldib ja mis mitte?

Teekond Tartusse sai alguse siis, kui olin Londonis ja minu leping sealse balletikompaniiga oli lõppemas. Olin töötanud seal ka ühe Vanemuise trupi tantsijaga, tema ütles mulle, et Mare Tommingas otsib parajasti õpetajat ja meeste harjutusrühma juhti. Kui olin Marega ühendust võtnud, kutsus ta mind veebruaris 2007 kolmele proovipäevale. Pärast suhtlesime mõned korrad telefoni teel ja 7. augustil 2007 algas mu esimene tööpäev Vanemuises repetiitorina.

Tartu on väga rahulik linn, nagu ikka Põhja- ja Baltimaades. Oma argielus ei ole ma eriti nõudlik, olen ka kõike muud kui suur rännumees ja reisija, ausalt öeldes pigem koduhoidja tüüp. Usun, et olen ka hea kohaneja. Mis mulle jätkuvalt on raske – see, et talvel on siin valget aega nii napilt… Olen päikesearmastaja.

Rääkides uuest lavastusest “Õhtu Lehariga”, mille lavastaja ja koreograaf te olete, millist inspiratsiooni pakub Lehari muusika? Kas see on koreograafi jaoks hea muusika?

Kui ma tulin tüki juurde, olid siin valitud juba muusika ja kostüümbid, seega koreograafias ja lavastuses pidin varem otsustatuga arvestama. Kuid pean ütlema, et see on olnud eelkõige hea koostöö, usun, et õhtu saab teoks heal professionaalsel ja eelkõige kunstilisel tasemel. Tüki muusikajuht ja dirigent on Endel Nõgene, kellele soovin öelda suured tänusõnad, et ta mind usaldas ja eriti meeldiv oli suurepärane koostöövaim, mis meid juhtis.

Valitud laulud on Franz Lehari mitmest eri lavastusest, seega õhtul pole üht läbivat lugu. Aga ma ei soovinud seda lahendada kontserdi või galaõhtuna, kus numbrid lihtsalt üksteisele järgnevad, seega ma pigem lähtusin sõnast “õhtu”.

Minu eesmärk oli seada nii, et kõik kunstnikud kogeks täielikult ja kirega seda, mida nad laval jagavad. Minu silmis on väga oluline, eriti pärast koroonaviiruse pandeemiat, et kõik lauljad tunneks, et nad aitavad kaasa kaunile kunstilisele vabadusele jagada seda publikuga, kes tulevad lõõgastuma ja vabanema neil kuudel läbi elatud raskustest. Võib-olla see oli mõnes mõttes minu missioon!

Ma kuuslin, et tükis koor liigub ja vokaalsolistid tantsivad – ning laval pole tantsijaid? Millist tööd te esinejatega teete, millised on proovid?

On ebaõnn, kui operetiõhtul ei osale tantsijad, kuid antud juhul – ja see sai paika juba enne epideemiat – oli trupi tantsijatel juba nii tihe proovide ja esinemiste graafik, et leppisime Mare Tommingaga kokku, et seekord tuleb leppida, et tantsijaid kaasata ei saa.

Privileeg oli, et saime juba esimeses proovis kasutada lava, sellega hoidsime kõvasti aega kokku. Esimese nädala-poolteist tegelesin ainult kooriga ning ehitasin üles kõik laulu- ja tantsunubrid. Peale seda oli juba lihtne integreerida laulusolistid rühmanumbritesse. Valisin tantsima väikese rühma inimesi ja töötame aeglaselt väga lihtsate tantsusammudega.

Olete varem Vanemuises lavastanud “Õhtu Straussiga” ja “Õhtu Kalmaniga”. Mis on Lehari lavastuses sarnast ja mis erinevat teie kui koreograafi ja lavastaja jaoks?

Ma arvan, et kõik need õhtud – Straussi, Kalmani ja Lehari muusikaga – mida mul on õnn olnud lavastada, peavad tingimata olema erinevad oma kontseptsioonilt. Ja muidugi heliloojadki on erinevad. Ja isegi kui ühel heliloojal on kaks teost, on need ikkagi erinevad. Õige oleks vastata, et iga tüki loomisel oli oma eriline atmosfäär, mis kuulus ainult sellesse aega ja selle lavastuse juurde.

(kultuur.err.ee, 18.08.20)