alustas oma 80. hooaega aplombiga: lisaks tšehhide versioonile Sergei Prokofjevi balletist «Romeo ja Julia» anti välja ka trupi juubelile pühendatud omapärane fotoalbum.
Shakespeare’i «Romeo ja Julia» on leidnud sedavõrd ohtralt mitmesuguseid tõlgendusi nii kinolinal, draama-, ooperi- kui ka balletilaval, et tundub võimatuna leida täiesti uus interpretatsioon. Kuid Tšehhi koreograaf-lavastaja Petr Zuska on seda suutnud, tuues loo keskpunkti paater Lorenzo, kelle hingedraama balletti raamistab.
Just Lorenzo «headus juhib meid kaudselt loolõpu tragöödia poole», selgitab lavastaja kavalehel, «ja mis kõige hullem – ta ise jääb ellu». Loo teine käivitaja on veelgi ootamatum – kuninganna Mab, «unenägude ja varjude riigi kuninganna», kes kehastab «ennustamatust ja kontrollimatust». Mustale, ahastuses visklevale, harmooniat taotlevale Lorenzole vastandub Mabi valge ja vaikne, tegelastele nähtamatu, kuid lakkamatult nende saatust suunav, siugjalt salakaval ja vonklevalt vallatu tegelane.
Must preester ja valge Mab valitsevad mustvalgetes toonides maailma, millesse värve toovad inimeste rollidest tulenevad rõivaste värvid: naiste – Capulettide – punane ja meeste – Montecchide – sinine. Zuska lavastuses on vaenutsevad suguvõsad asendatud võistlevate sugupooltega ning tragöödia konflikt tuleneb noorte (Romeo ja Julia, aga ka Mercutio) allumatusest ühiskonna ettemääratud korrale.
Patu palk on elu koorem
Zuska balleti põhikonflikt on korra ja kaose (armastuse) vahel. Korda sümboliseerivad maskid, mis siinses loos meenutavad visiiriga kiivreid. Romeo ja Julia süü oma perekondade ees seisneb selles, et nad mõlemad tunnevad (ja seega toetavad teineteist), et ei soovi kanda maske, mis varjab nende olemust teineteise (ja maailma) eest. Just see korrale allumatus on põhjus, miks traditsioone range tõsidusega järgiv Tybalt satub raevu maskideta noorte armupuhangut tunnistades, miks ta neid lahutada tahab.
Selles loos pole mingit Parist, kelle jaoks Juliat hoidma peaks, on üksnes vastuseis Romeole kui mässajale, maskist loobujale. Mercutiogi on Tybaltile vastumeelne oma kergemeelsuse ja huumori tõttu, mis tema pidevas auru all olekus jõuliselt esile pääseb ega luba tal ennast, maailma ega elu liiga tõsiselt võtta.
Surma selles lavastuses ei too efektne mõõgavõitlus, vaid Mabi (juhuse) käe puudutus, temale otsa vaatamine ja seejärel talle järgnemine. Surma toovad sündmused on Mabi tujukuse tulemus: just tema viib kokku Romeo ja Julia, just tema võtab noortelt maskid, just tema näitab Tybaltile maskita armunuid. Ta mitte ainult ei lükka käima sündmuste ahelat, vaid sekkub sinna igas staadiumis. Ja kuigi ta kutsub surmatantsule paljusid, jätab ta justkui kiusu pärast ellu Lorenzo, nagu rõhutades, et kutsumus kaosesse korda ja harmooniat luua saab karistatud elu needusega, pöörates pea peale kristliku sõnumi, mille järgi patu palk on surm.
Säravad osatäitmised ja ühtlane trupp
«Romeo ja Julia» on olemuselt draamaballett, st teos nõuab tantsijatelt näitlejameisterlikkust usutavate karakterite loomisel ja Zuska lavastus veelgi enam. Tema koreograafia on rikas sulam nüüdisaegsetest balletistiilidest ning tegelaste liigutustel on tunnetuslik alus – tants on nähtavaks muudetud inimhinges toimuv draama.
Hayley Blackburni Julia vaimne teekond ülemeelikust näitsikust sisemiselt tugeva armastava naiseni läbi trotsliku teismeea ja ulja armumise viimistletud ja mõtestatud liigutuste kaudu on muljet avaldav.
Alain Divoux’ Romeo on tormakas ja rahutu noormees, kes laseb end juhtida Julia tunnetest. Alex Drew’ pikk ja sihvakas keha ning soonilised pikad käed suudavad vend Lorenzo siseheitluste sõlmed kehaliselt ilmsiks teha ning Tarasina Masi looklev liikumine näitab selgelt määratlematu etteaimamatut suunda ja tabamatust.
trupp tervikuna on varasemast ühtlasem nii tantsutehniliselt kui ka kehalistelt proportsioonidelt ning Zuska lavastus tõendab, et nad on suutelised veenvalt toime tulema mistahes tantsuteksti esitusega.
«Tantsides Tartut. 80».
andis oma 80 aasta juubeliks välja ka kauni, Maris Saviku mustvalgete fotodega albumi, milles trupi – mõned küll tänaseks juba muudele tantsumaastikele rännanud – tantsijad suhtlevad Tartu eri paikadega. Need pole tüüpilised balletifotod etendustel kehastatud rollidest, vaid nende portreteed isiksustena – nii nagu neid näeb trupi kunstiline juht , kes selle nägemuse kinnistamiseks kasutab fotograafi kogenud silma.
juubeliraamat vastandub oma mängulisuses ja mustvalges vallatlemises rahvusballeti väljaande akadeemilisemale värvilisele vaoshoitusele – raamatud täiendavad teineteist, nii nagu seda teevad meie tantsuväljal mõlemad trupid.