Vanemuise tants edestab draamat

Katrin Ruus, Tartu Postimees

IDA tantsufestivali esimesel päeval esietendus Janek Savolaineni «Nixon», lugu Ameerika Ühendriikide presidendist, kes ainsana on pidanud oma ametist tagasi astuma.

Ameerika ajaloos on olnud teisigi skandaale, kuid Watergate´i tahetakse seal ehk kõige vähem meelde tuletada. Alatumat võttestikku kui see, mida kasutas Richard Nixon poliitikas, annab välja mõelda. Meie poliitikud tunduvad selles valguses lausa malbed. Mis muidugi ei ole vabandus.

17. juunil 1972 vahistati Watergate’is asuvas Demokraatliku Partei (Nixoni vastaspartei) peakorteris viis meest, kes tahtsid paigaldada sinna pealtkuulamisaparaadid. Valge Maja ja Nixon eitasid oma seotust skandaaliga, alles 1974. aastal tuli kõik välja ja Nixon oli sunnitud tagasi astuma.

Intrigeeriv materjal

Nixoni ja Watergate’i lugu oma mütologiseerituses on lavastamiseks intrigeeriv materjal. Tantsulavastused on Vanemuises viimastel aastatel pakkunud väga huvitavaid elamusi, näiteks Mai Murdmaa «Tantsumaraton» ja «Alice imedemaal». Ideed ja teostus mõjuvad tihti värskemalt kui draamalavastuste puhul.

Ka Savolaineni «Nixoni» suurimaid plusse on just fantaasiarikas ning tehniliselt keerukas ja huvitav lavastuslik külg, mille tõttu koreograafiline pool kipub ehk veidi varju jääma ja end kordama. Tantsijatest jäid enim meelde Aivar Kallaste Nixonina ning Rita Dolgihh ja Maarja Paugus erinevates rollides. Tõeliselt üllatas Katrin Pärn (eriti Brežnevi ja Mao Zedongi osas) – draamanäitleja võib olla väga hea ja karismaatiline tantsija.

Et olla sotsiaalne, ei pea loomulikult otsima lavastuseks materjale kohe kodu lähedalt, siitsamast Eestist, aga miks ka mitte. Meil on ju oma peaaegu Tricky Dicki mõõtu poliitikuid küll, on lindiskandaalgi. Nixoni lugu tuletab meelde ja vihjab sellele, aga samas jääb kaugeks ja muinasjutuliseks. Jääb loota, et muinasjutud on ikka veel ka õpetlikud.

Kavalehel oli minu meelest liiga palju seletavat teksti, mida lavastaja ei peaks vaatajale avama. Sümboleid ja metafoore – et mida tähendab kiik või mida tähendavad tiivad – ei peaks ette ütlema, see võtab teatris ära olulise maagia, saladuse. Pigem oleks oodanud, et kavalehel on rohkem lahti räägitud, miks oli lavastajale oluline just nüüd ja just siin «Nixonit» lavastada.

Festivali rosin

IDA festivali seekordseks rosinaks oli minu meelest trupi Compagnie Pál Frenáki «Fiuk». Lugu on meestest, nende alateadvusest, seksuaalsusest, stereotüüpsusest individualismini. Sellist tantsijate treenitust pole ammu laval näinud.

Pál Frenáki liikumiskeel on oma pöörasuses väga omapärane. Mõned liikumised tundusid isegi üleloomulikud, inimkehale ilmvõimatud. Argentiina tantsija Iñaki Urlezaga ja tema trupp Ballett Concierto andsid Vanemuises küll hea etenduse (välja arvatud valguskujundus, mis toimis omasoodu), kuid samas jäi see kokkuvõttes ikkagi pigem naiivseks ilutsemiseks.