Vanemuises möllab fantoom
Ambitsioonika, hetketi hirmutava ja üle jõu käivana tunduva muusikali «Ooperifantoom» lavastuse tõi väärikalt publiku ette lavastustrupp Georg Malviuse käe all. Kirja saadud tulemus väärib kõrget hinnet.
1986. aastal Londonis esietendunud Andrew Lloyd Webberi muusikal tugineb 1911. aastal ilmunud Gaston Leroux’ romaanile «Ooperifantoom» ja on pikki aastaid seisnud menukaimate muusikalide esireas. Unustatud kummitus elab nii tormiliselt, et seda on nähtud 30 riigi 151 teatris.
Tartu lavastusel on oma erilisus: oli Webberi kompaniiga lepingu sõlmimisel kolmas teater maailmas, mis sai litsentsi uuslavastuse õigusega.
Teater teatris
Üks «Ooperifantoomi» võlusid on, et põhitegevus toimub ooperiteatris põimituna nii ooperi- kui ka balletiproovidega. Ehtne «teater teatris».
Fantoom on õnnetu hing, kes lapsepõlve hirmsate sündmuste tõttu on peitnud oma armilise näo maski alla. Varjunud ooperiteatri labürintidesse, haub ta kättemaksu ja «kummitab» teatrihoones.
Ta on helilooja ja nõuab teatrilt oma uue ooperi lavastamist, mille helikeel on vastand muusikali ülejäänud heakõlalisele muusikale. Elegantse paroodiana mõjuv kakofooniline katke Fantoomi ooperist on üks vaimukustest, mis annab etendusele vürtsi.
Teatri teatris topelttegevustik aktiveerib vaatajat. Mõnel hetkel ei saa küll sotti, kas vaatame mõne uue ooperi proovi Pariisi ooperis või Webberi muusikali s.
Toimivad tegelikult mõlemad. Vaataja saab aimu teatri lavatagustest, teatri tinglikkusest. «Ooperifantoomi» kummituselgi on topeltroll: ta hoiab lummuses näiteseltskonda ja see omakorda saalis istuvat publikut.
Tegevustik hargneb 1875. aastal valminud Pariisi ooperiteatris. See on labürinditaoline 17-korruseline ehitis, millest seitse on lava all. Siin on ruume ligi 1500 inimesele, balletikoolid, hobuste tall, maja alla planeeritud järve vett juhitakse lavakonstruktsioonide lisaraskuseks. Mis viga Fantoomil nii paljude võimalustega paigas möllata!
Ülimalt ratsionaalne on Webberi muusika. See põhineb kolme-nelja meeldejääva meloodia motiiviarendustel. Juhtmotiivilisteks võib nimetada ka kahte sümbolitena mõjuvat eset: ahvikujutisega mängutoosi ja tulesid vilgutavat ooperiteatri laelühtrit. Haruldane lahendus on leitud paadisõidule Fantoomi koopa juurde.
Lavastaja ja osatäitjad
Georg Malviusele, keda juba omaks peame, oli «Ooperifantoomi» lavastamine üks suuremaid proovilepanekuid. Kavaraamatus ütleb ta: «Ma loodan, et see seiklus on nauditav ka teie jaoks ning te lahkute saalist ühe võrratu kogemuse võrra rikkamalt.» Küllap võimaldas lavastuse erileping tal piisavalt omapoolset nägemust realiseerida.
Suure ja ilusa rolli teeb Hanna-Liina Võsa. Tema Christine’i roll on nauditav, lauljannal on tagamaad, millele toetuda. Ilusa tämbriga tugev hääl pääseb mõjule, sest on soolonumbreid, kus seda kasutada.
Ilusaimaid muusikaelamusi sündiski tema osalusel Christine’i duetis oma armsama Raouliga esimese vaatuse lõpus. Raouli rollis oli Koit Toome, kes on muusikalidega sina peal ja esines siingi veenvalt.
Peaosalisele, norra lauljale Stephen Hansenile langes topeltkoorem. Kaotanud ilmselt ülepingutusest osa oma hääle kandvusest, pidi ta häält forsseerima. Nii oli Fantoomis varjul olevat õrnust raske esile tuua. Hanseni suurekõlalist häälematerjali võis küll aimata.
Hoolimata probleemidest hääle ja eesti keelega mängis Hansen rolli hästi välja, oskas vokaalis kasutada laulva näitleja salanippe. Esietendusel oleks pidanud teda asendama dublant.
Ridamisi jäi mällu väiksemaid osatäitmisi: ilusa koloratuuriga temperamentne Pirjo Püvi Carlottana, teatritegelaste rollis Kalle Sepp, Merle Jalakas ja ereda näitlemisoskusega Lauri Liiv, ilmekates karakterrollides Rasmus Kull ja Simo Breede, vanade ooperite tegelastena Reigo Tamm ja Märt Jakobson.
Heliline külg
Suuremaid saavutusi oli muusikali heliline külg. Sümfooniaorkester, koor, solistid ja rokkbänd kõlasid kokkuliidetuna forsseerimisteta ja hea balansiga (helirežissöör Toomas Paidra). Kiitus muusikajuht Tarmo Leinatammele ja esietendust juhatanud noorele dirigendile Martin Sildosele, kes suutis suurt helimosaiiki hästi koos hoida.
Lavastuse visuaalse külje õnnestumise tagas lavakunstniku Iir Hermeliini hiigeltöö. Adrienne Åbjörni (Rootsi) nauditavad tantsuseaded kujundasid balletist muusikali loomuliku osa.
«Ooperifantoomi» reklaamides märgiti peaosalisena ainult Stephen Hansenit. Kuhu jäi meie oma Kalle Sepp? Pressiteadetesse ilmus tema nimi alles enne esietendust. Ometi pidi Sepp ju rolli koos trupiga selgeks õppima. Dublandi roll on ju selleski, et paarilist haiguse korral asendada. Miks peeti meie lauljat peaosalisena teisejärguliseks?
Lavastuse promomisel kasutati tihti ülivõrdeid: kõige väärtuslikum lavastuslitsents, kõige keerukam ja ressursirohkem lavastus, kõige vastutusrikkam materjal, kõige menukam muusikal …
muusikalilavastused ei saa ju publikupuuduse üle nuriseda. Ülivõrrete õigem aeg oleks pigem pärast juba antud etendusi.