Vihmamees Aivar Tommingas: näitlejaamet teeb eraklikuks

Õhtuleht, Silja Paavle

«Puudevärk ei puutu siin üldse asjasse, tähtsam on etenduse üldine idee – kui inimene on mingil põhjusel sinust erinev, annab ta sulle võimaluse läbi selle erinevuse end tundma õppida. Vihmamehe puue toob erinevuse lihtsalt väga selgelt välja,» räägib Aivar Tommingas, kes möödunud nädalavahetusel Vanemuise teatris esietendunud «Vihmamehes» nimiosalist kehastab.

Kahe lausega öelduna on «Vihmamees» lugu sellest, kuidas isa surma järel pärandusest ilma jäänud Charlie avastab hooldekodust venna, kes ei suuda ise oma saapapaelugi siduda, kuid mäletab peast kogu telekava. Just mõttega raha saada võtab oma äriga põhjas olev Charlie Raymondi endaga kaasa Los Angelesse ning alguse saab elamusterohke teekond teineteise ja iseenda juurde.

Seda, et «Vihmamees» on tegelikult eelkõige Riho Kütsari (40) kehastatava Charlie lugu, kinnitavad nii peaosatäitja kui ka Aivar Tommingas (55). «Vaene Rainman ei tee läbi nii suurt muudatust kui tema,» tähendab Tommingas. 

Näitleja amet muudab inimest

Kütsari kehastatud Charlie muutub etenduse lõpuks ilgest tropist (nagu Kütsar ise ütleb) meheks, kes hoolib ja armastab. Kütsar tunnistab, et on elu jooksul ka ise tohutult muutunud. «Eks ma olin samuti nooruses üsna isepäine tropp. Nüüd, neljakümnesena, olen igatahes palju leebem,» muheleb ta.

Mis nimelt teda muutnud on, Kütsar täpsustada ei taha, kuid ütleb, et põhiosa on selles elukogemustel.

Muutunud on ka Aivar Tommingas, seda eelkõige oma ameti tõttu. «Ma olen 32 aastat teatris töötanud ja selle kõrvalt on isiklikuks eluks üsna vähe aega jäänud. Muu elu on tõtt-öelda muutunud tähtsusetuks – kõige tähtsam on see, et annad endast laval parima. Pärast seda lesid kodus diivanil,» nendib ta, et on muutunud üsna eraklikuks ja seltskonnaüritusele vabatahtlikult ei kipu.

Kütsargi on nõus, et amet muudab inimest. «Ma sain lavakasse sisse teisel katsel ja paljud tuttavad imestasid seda kuuldes, kuidas see võimalik on – sa ju ei räägigi midagi,» muheleb ta öeldes, et on praegu palju avatum kui noorena.

Tommingas lisab, et inimesed satuvad näitlejaga kokku saades vaimustusse ja hakkavad üksikasjalikult pärima, kuidas nad oma tööd teevad. «Kuidas ma seda aga neile seletan? Raske on meie töö pisinüansse selgitada, sest meie põhitöö ei toimu ju laval, vaid suuresti enne seda. Selline tähelepanu muudab mu teinekord inimeste suhtes tõrjuvaks,» tunnistab ta.

Lugu elust enesest

1951. aastal sündis Salt Lake Citys Kim Peek, kellel diagnoositi vaimne ja kehaline puue, ning vanematel soovitati ta hooldekodusse anda.

30 aastat hiljem kuulutati ta megageeniuseks, kes teadis peast entsüklopeedilisi fakte ajaloost, kirjandusest, geograafiast, spordist, muusikast ja aastaarve. Pärast raamatu läbilugemist suutis ta seda sõna-sõnalt meenutada.

Oma elu jooksul luges ta läbi üle 9000 raamatu, kulutades väidetavalt igale leheküljele vaid kümme sekundit. Ta suutis lugeda kahte lehekülge korraga – vasak silm luges vasakut lehekülge ja parem silm paremat. Kuigi Peek suutis väga palju meelde jätta, oli tal probleeme motoorikaga ja ta vajas ööpäevaringset hooldamist. Ta ei tulnud toime väga lihtsate asjadega, näiteks riietumisega.

Peeki lugu inspireeris Barry Marrow’d. Tema filmistsenaariumi põhjal valmis 1988. aastal film «Vihmamees», milles peaosa mängis Dustin Hoffman.

Kim Peek suri 2009. aasta detsembris 58aastasena infarkti.

Kütsar: Tommingas on Dustin Hoffmanist palju parem!

Vanemuise etendus erineb 1988. aastal kinolevisse jõudnud ja neli Oscarit võitnud filmist igati, kinnitavad nii Riho Kütsar kui ka Aivar Tommingas. «Vihmamehest rääkides mõtlevad kõik Dustin Hoffmannile, kes sai ju selle osa eest ka Oscari,» ütleb Tommingas. Riho Kütsari esimene mõte «Vihmamehe» filmi vaadates oli, et küllap sai suur näitleja filmiauhinna seepärast, et mängis füüsiliselt nii erinevat inimest. «No et kui ta seda juba tegi, siis peab talle ka auhinna andma. Aga Aivar mängib Vihmameest palju paremini!» on ta veendunud.