Alex Savolainen “Beatrice”

Arvustus lavastusele „Beatrice“

Ma ei ole tihe teatrikülaline, kuid tänu sõpradele, kolleegidele või õpetajatele saan minagi aeg-ajalt osa sellest imelisest kultuurielamusest. Veebruari keskel sattusin vaatama oma eesti keele õpetaja soovitusel lavastust „Beatrice. Pean tõdema, et pole ammu nii mitmekülgsele ja aktuaalsele instseneeringule kaasa elanud. Lavastaja Ain Mäeots on enda missiooniga teha teatrilaval ulmekat, mis lisaks kõigele muule näeks välja ka võimas ja efektne, suurepäraselt hakkama saanud! Lähitulevikus elavad noored võitlevad juba sadu aastaid tagasi tõstatatud küsimustega. „Kas keha ja vaim on ikka üksteisest lahutatavad? Kas füüsilise keha asendamisel jääb vaim samaks?“ [1] Lavastus annab mõtteid nende küsimuste vastuste jaoks.

Noorpaar, Kristi ja Tom, leiavad end ühel päeval eriti kummalises situatsioonis. Muidu igasuguste digilahenduste vastane Tom peab ühtäkki langetama tõsise otsuse: kas digiteerida avariisse sattunud naise mõistus või lasta tal rahus teispoolsusse minna. Mõneti kafkalikus olukorras olev Tom otsustab nutikatest sõpradest eeskuju võtta ning oma naise igaveseks pihku mahtuvasse karpi talletada. Sündmustik kulmineerub veelgi, kui Tom otsustab Kristile, kes elu füüsilistest aistingutest ilma jäänud, kinkida uue keha. Siinkohal saab teoks inimkonna kauaaegne fantaasia: surma võitmine. Vaatamata oma ema tungivatele palvetele viimase otsuse üle tõsiselt järgi mõelda, otsustab Tom naisele surrogaatkeha tellida. See lõpeb aga totaalse kriisiga kõigi jaoks: Tomile, emale ning Kristi ja Tomi ühistele sõpradele. Kristi näeb uue keha saamisel ainuõige lahendusena kõik suhted katkestada ning eneseotsingud lõpuni viia. Temast saab Beatrice, kes mõne aasta pärast ennast avalikustamata kohtab taas Tomi ja Roosit pargis jooksmas ning liitub pallikulli mänguga, tundes taas hingelist sidet perega, millest on nii pikalt puudust tundnud.

Lavastus kubiseb aktuaalsetest teemadest alustades noorte kaalutlemata otsustest, sest paratamatult noored on eksperimenteerivamad ning julgemad riskivõtjad. Olulisel kohal on probleemsed suhted noorte ja vanemate vahel. Tänapäeva tehnoloogia areng ning sellest tulenev vaadete ja arusaamade muutus toimub viimaste jaoks harjumatult kiiresti. Tehisintellekt ei ole enam ulmefantaasia, vaid reaalsus, mille arendustöös käib tihe võistlus parima tulemuse nimel. Ehk on näidendis kirjeldatud inimese elustamine võimalik juba meie, tänapäeva noorte eluajal. Arvan, et digitaalse ajastu ja futurismi kajastamine teatrilaval, filmides ja kirjanduses on äärmiselt oluline, et minu generatsioon käiks käsikäes teaduse arenguga ega langeks selle kitsaskohtade lõksu. Seda eriti Eestis, mis on oma väiksuse kohta siiski atraktiivne turg (nt) Hiina suurkorporatsioonidele. [2]

Enim armastan laval jälgida näitlejate head tööd. Sel korral jäi eriti silma Veiko Porkanen alias Yock. Ma olin lummatud suurepärastest naljadest ning veidi üleolevast käitumisest. Yocki tegelaskuju sümboliseeris täiuslikult tänapäeva noorte suhtumist uutesse tehnoloogiatesse. Kõik me tahame varakult suureks kasvada ning jõukaks saada. Palju on neid noori, kes on mõne püramiidskeemi ohvriks sattunud või enda andmed teab kuhu sisestanud.

Teise lemmikuna tuleb Priit Strandberg alias Tom. Tomi karakter oli kohati enesekeskne ja rumal, kuid hooliv ning humoorikas. Kuigi algselt tundus, et Yock saab olema selle lavastuse juhtfiguur, siis peale Tomi tormakat otsust oma naise mõistus digiteerida võttis lugu uue pöörde. Eriti selles valguses, et moodsat tehnoloogiat mahategev Tom saab nüüd valida, mis ta oma naisega teeb. Üldiselt liigne utreeritus mulle isiklikult näidendites ei istu, kuid Tomi otsus valida naisele uus keha vastavalt oma eelistustele, ning Kristi hääletooniga mängimine (seekaudu teda aasides) mulle isegi meeldis. Raske on öelda, kas keegi päriselt käituks oma naisega kui esemega, isegi kui ta on digiteeritud, aga see rõhutas noorte pealiskaudset suhtumist oma otsuseid pikemalt analüüsimata. Tomi puhul jäi pisut häirivaks liigne enesekindlus. Mees, kes ei taha kuuldagi mingitest moodsatest tehnikatest, tellib ühtäkki surrogaatkeha oma naisele. Samal ajal püüab ema teda ümber veenda ning sõbradki pole just samal meelel. Jäi segaseks, kas kõik teenused on tasuta. Kas tõesti üksikisa, kes niigi kulutas tõenäoliselt viimased säästud matustele, tellis moodsa tehnoloogia tippteenuse? Strandberg mängis oma karakterit (taaskord) suurepäraselt.

Pronksmedali saab Marian Heinat alias Kristi. Väga andekas näitleja sai sel korral väga lühikese rolli, kuid seegi paistis silma. Soe ja hooliv ning enesekindel naine on ideaalne kaaslane rumalale mehele, kes toob naise tagasi teispoolsusest. Muidugi enamus ajast imetlesin Kristi võrratut riietust. Siinkohal saab kiita vaid stilisti!

Kärt Tammjärve alias Kristi näitlemine jättis külmaks. Üldiselt kui tegu oleks olnud sama naisega, kelle keha ta kehastas, siis oleks ta ilmselt fit´inud suurepäraselt, kuid ma oleks tahtnud näha Kristi uues kehas endise Kristi iseloomu. Vähemalt alguses.

Teised näitlejad sobisid igati enda rolli. Ehk võib esile tuua veel Tomi eriti emotsionaalse ema. Temagi andekas näitlemine andis olulise panuse Tomi iseloomu esiletoomiseks.

Lavakujundus võttis sõnatuks! Nii kõrget pilotaaži pole ma varem näinud. Ehk on asi selles, et ma olen ise igasugu moodsa tehnoloogia fanaatik, kuid liikuvaid seinu ja visuaalseid lahendusi saab vaid kiita! Kõik toimus väga loomulikult, stseenid vahetusid kiiresti. Eriti meeldis, et sein ei olnud alati terve lava pikkune, vaid sellest sai väike tükike ülevalt alla lasta ning sinna moodsa firma bänner projitseerida. See tekitas modernse ehitise tunde.

[1] http://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/orpheus-ja-euridyke-posthumaanse-ajastu-lavel/

[2] https://tehnika.postimees.ee/4337699/hiina-suurettevotte-esindaja-me-oleme-nagu-eestlased

Alex Savolainen