Brigitta Paal – “Minu järel, seltsimees!”

„MINU JÄREL, SELTSIMEES!”

Kui Rudolf Nurejev omal ajal Läände põgenes, oli ta kindlasti valmistunud
igasugusteks sekeldusteks, mis teda võivad ees oodata. Kas need aga kujunesid
sellisteks, nagu temast inspireeritud tegelaskujul Rudolf Petrovjanil, on raske ette
kujutada. Pöörane situatsioonikoomika ja sekelduste virvarr viivad Petrovjani selleni,
et koju Venemaale tagasi minek tundub tõelise pääsemisena. Läänemaailma idüll
puruneb nii balletistaari kui ka vaataja jaoks kahe tunniga kildudeks.
Reedel, 23. veebruaril kell 19 ootasin koos koolikaaslastega eesriide avanemist. Ees
oli ootamas koolivaheaeg ja esiti ma ei olnud plaaninud teatrisse kaasa tulla. Õnneks
(ja mõtlen seda tõsiselt) jäi üks pilet viimasel hetkel omanikuta ja nii ma viimasel
hetkel „reele hüppasin“.
Absoluutselt ei kahetse, et läksin seda etendust vaatama. Nali saab alguse juba
esimesest dialoogist mereväeohvitserist isa (Riho Kütsar) ja tütre Nancy (Liisa Pulk)
vahel ning kogub karussellina tuure. Lõpuks tabad end naermas ka selliste kohtade
peal, mis väga naljakad ei olegi, aga üldine meeleolu on sedavõrd nakatav, et sa isegi
ei mõtle selle peale. Lugu räägib sellest, kuidas vene tuntud balletiartist Rudolf
Petrovjan (Markus Luik) üritab põgeneda Läände, teda aitavad varjata inglise
baleriin Alicia (Maria Annus), tema sõbranna Nancy (Liisa Pulk), aednik Hoskins
(Hannes Kaljujärv, braavo!) ja Nancy kavaler Gerry (Karol Kuntsel). Kogu
planeerimine ja Gerry-poolne eneseohverdamine muutub lõpuks ikkagi sõelaga vee
kandmiseks, sest kunstnikuhingega balletitantsija õrn hing ei pea sellele kõigele vastu.
Mulle meeldis, et Petrovjani venekeelne osa oli lihtsate sõnadega, nii et midagi ei
jäänud ka meile, õpilastele, arusaamatuks. Selles farsis oleks ta pidanud olema küll
peaosaline, kuid seda rolli täitis Gerry (mida kõike küll oma armastatu palumise peale
ei tehta!) ja talle sekundeeris pigem Hoskins, kes läbis laval kindlasti kõige rohkem
meetreid. Tema tabavad ütlused ajasid ka teda ennast mitu korda muigama. Paistis, et
näitlejad nautisid etendust ka ise.
Ma ei mäleta, et etenduses oleks ropendatud, see oli väga hea, inimesed kasutavad
niigi iga päev valimatult oma sõnavara. Kahemõttelised naljad ei tekitanud
piinlikkust, pigem naeru. Tempo oli järjest kiirenev, nii et mida lõpu poole, seda
tähelepanelikum tuli olla, et mingit nüanssi tähele panemata ei jäta. Kindlasti jäigi
midagi kahe silma vahele. Laval olevad rekvisiidid leidsid kõik kasutust, isegi
peretütre poolt loodud kummaline taies ei jäänud nurka seisma, vaid oli hiljem abiks
salateenistuse agendile (Aivar Tommingas) seletuse andmiseks.
Ma soovitaks seda vaatama minna, kui tuju on halb või lihtsalt tuleb tahtmine vaadata
mõnd etendust, ilma et peaks sellesse väga süvenema või püüdma pingsalt
sündmustikku jälgida, et mõte kohale jõuaks. Kuigi lavastus on olnud mängukavas
juba neli aastat, oli saal endiselt täis. Järelikult pole publikuhuvi vaibunud. Naermine
pidavat eluiga pikendama ja üldse tervisele kasulik olema.

Brigitta Paal, 9. klass