Brita Herja “Kinolina kangelane”

Tükike Hollywoodi glamuuri pakaselises Tartus

Kunstitegijad tuliuue Vanemuise lavastuse „Kinolina kangelane“ taga on suutnud tõsimeeli
vaatajateni tuua osa 1920ndate filmimaailma särast. Astudes teatrisaali otse
kahekümnekraadise külma käest, pea paks mõtetest, mis seotud möödunud väsitava
töönädalaga, kuid vaid mõni tund hiljem lahkudes valitseb sees nii kerge tunne, et võiks kas
või kodutee kohal heljuda. Just see ongi minu jaoks meisterliku, hästi tehtud balleti võlu.
On ju filmisõpru samuti mitmeid kümneid ja tuhandeid nagu teatrisõprugi. Kuid tänapäeval
on reaalsus see, et suurem hulk inimesi eelistab pigem filme, ja neid võib kas klassikaline
ballett, ooper või dramatiseering lausa hirmutada. Filmide populaarsust on võimalik selgitada
väga paljude argumentidega: need on kergemini kättesaadavad, süžeeliinide valik on seinast
seina, kuid kindlasti üht suurimat rolli mängib fakt, et enamust filme võib pidada kergeks
meelelahutuseks. Lavastuse tegijatel oli kindlasti mõtteis kahe vastanduva maailma
ühendamine, mis neil ka õnnestus. Tänuks nende poolt nähtud vaevale sobib “Kinolina
kangelane” nautimiseks ka neile, kes ei pea end suurteks klassikalise balleti fanaatikuteks.
Lavastuse kasuks räägib veel ka teatav mitmekülgsus. Mitmes stseenis jätkus tegevust lava
igasse nurka ja vaatajal tuli valida, kes tema tähelepanu väärib. Laval toimunu meenutas
stseeni filmist, kuid kui filmi puhul on võimalik stseeni uuesti vaadata nii palju, kui soovi on,
siis elava etenduse puhul see kahjuks (või siiski õnneks?) võimalik ei ole. Variatsioone
pakuvad ka ajastutruu ning esteetiline lavakujundus, kostüümid ja soengud. Samas tekitasid
kohati muret tegelaste peakatted, just selles kontekstis, et need tundusid tantsimist segavat.
Kuna tegu oli siiski esimese etendusega peale esietendust, jääb lootus, et kostümeerijad
leiavad oletatavale probleemile lahenduse.
Tavapärase klassikalise balleti suurimat elementi ehk klassikalist tantsimist üleliia palju ei
näe, artistid keerutasid laval pigem peotantse, milles sisaldusid küll ka mõned balleti
elemendid. Esmasel korral, kui artistid lavale kontsakingades saabusid tekkis ka väike
üllatusmoment. Lavastuses oli vähem klassikalise balleti osakaalu, kui algul olin eeldanud.
Muusikaaustajana ei saa mainimata jätta, et kindlasti lisab plusspukte tõeliselt meisterlik
esitus pianisti poolt. Kuna istekohad ei võimaldanud minul klaveri juures toimuvat päris hästi
märgata, tundus algul, et muusika on eelnevalt salvestatud. Suur oli imestus ja vaimustus, kui
selgus, et tegu oli hoopis elava muusikaga. Viimane aitab kindlasti paljuski kaasa teatrist
saadavale elamusele, samas kui näiteks kinoskäigu puhul ei saa juba ammust aega rääkida
elavast saatemuusikast kui filmikogemuse loomulikust osast.
„Kinolina kangelane“ ei tekita vaatajates mõtteid eksistentsiaalsetel või teistel filosoofilistel
teemadel ning sealt puuduvad mitmetasandilised dialoogid ja psühholoogiliselt keerukad
tegelased, kuid ega see polnud ka lavastuse autorite eesmärk. Samas ei ole tegu ka millegi
liigselt primitiivsega. See on lavastus, mida on kerge jälgida, kaunis vaadata, ning mis süstib
külmadesse eestlastesse natuke filmimaailma maagiat ja lootust õnnelikule lõpule.

Brita Herja