Getter Dolgošev – “Meie oma tõde, meie oma õigus”

Tõde ja õigus

Viimased teatrihuvilised on leidnud endale meelepärase Sadamateatri nummerdamata
kohtade seast, mis on lava ümber poolkaarde seatud. Hääled, mis hetk tagasi valjult arutlesid
ja igapäevaelu triviaalseid üksikasju jagasid, on vaikinud ja maad võtab ootusärevus.
Väravakujuline uks, läbi mille sisenes saali publik, on lahti. Kardan, et nii jääbki ja see
hakkab segama mul etendusele keskendumist. Kuid peagi astub sellest sisse etenduse juht, kes
palub mobiiltelefonid välja lülitada. Ta lahkub, sulgedes ukse, ja alles siis kustub tuli, et tuua
A.H.Tammsaare „Tõde ja Õigus“ kaudu meieni Vargamäe igapäevaelu rõhuv raskus.
„Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus“ – sõnad, mida Andres endale ja kõigile
teda ümbritsevatele inimestele sisendas nagu afirmatsiooni, uskudes, et nõnda ka viimaks
läheb, kõlasid juba etenduse alguses, kui poeg Andrest kehastanud Veiko Porkanen lahkus
vana Andrese (Aivar Tommingas) juurest, teatades, et see pole tõsi, et keegi pole veel
Vargamäel õnnelik olnud. Kui poeg oli läinud, hakkas vana Andres meenutama ja
mõtisklema, miks see siis nii ikkagi oli, et keegi ei saanud tööd tehes tundma seda armastust,
mida ta uskus selle soise maa peal leiduvat. Miks töö iialgi ei lõppenud ja kumb oli tähtsam,
kas tõde või õigus? Sest tööd jagus Vargamäel alati ja selle tegemine oli väga leidlikult
lahendatud, kuigi jäi pisut tähtsuselt tagaplaanile, rikkudes töö tegemist ülistava teose
peamise mõtte.
Väike lava, mida etenduse alguses katsid värvilised kaltsuvaibad, sein, millel
oli tuhmides toonides tapeet – kõik need olid etenduse lõppedes lavalt kadunud. Tasapisi
rulliti neid kokku ja viidi minema, niisamuti pöörati ümber põrandal lebavad tumedad lauad,
mis teiselt poolt hoopis valged olid ning pesti neid riidetüki ja veega. Lõpuks oli lava puhas ja
hele nagu nooruse, ilu ja elurõõmu sümbolina etenduse alguses Krõõt (Kärt Tammjärv) valges
kleidis, mis ühel hetkel aga oma sära kaotas nii, nagu kustus tema elurõõmgi. Kuid vana
Andrese mõtetes käis ta ka veel pärast surma vestlemas ja möödunud aegu meenutamas sama
rõõmsameelselt, kui ta oli Vargamäele saabudes, naerdes isegi läbi pisarate. Oma meenutustes
põikas Andres tagasi minevikku ja kahetses tehtud halbu otsuseid. Vahel võis näha vana ja
noort Andrest samal ajal laval, kui vana Andres püüdis veenda iseenda minevikumina mitte
tegema kord juba tehtud vigu. See paralleelsus ja mineviku käegakatsutavas lõid huvitava
kontrasti. Näitas kui palju me ise ikkagi oma tuleviku eest vastutame.
Mitmeid kordi kahetses Andres käitumist oma naisega ja mõistis tagantjärele, kui palju
ta kaotas oma armastust mitte väljendades, muutes loo liiga romantiliseks ja optimistlikuks.
Liiga vähe väljendus selles eluraskus ja väsimus. Ei Krõõda ega Jussi (Priit Strandberg) surm
suutnud minu silmanurka pisarat tuua, olgugi, et näitlejatöö iseenesest oli meisterlik. Teos
oleks jätnud sügavama mulje, kui see oleks väljendanud rohkem 19. sajandi talupoja rasket
elu ja võimetust olla soisel Vargamäel õnnelik, tehes tööd ja nähes vaeva.

Getter Dolgošev, 10. klass