Renar Kihho – “Teineteiseta”

Põhimõtted seavad armastusele piirid

David Hare’i draama „Teineteiseta“
Tõlkinud Kalle Hein
Lavastanud Jüri Lumiste
Kunstnik Pille Jänes, videokunstnik Gabriela Liivamägi
Heliloojad Ann Kuut ja Ervin Trofimov
Valguskunstnik Tõnu Eimra
Osades: Maria Annus, Tõnu Oja ja Karl Laumets
Esietendus 7. oktoobril 2017 Tartu Sadamateatris
Külastus toimus 18. veebruaril 2018 Tartu Sadamateatris

Jüri Lumiste lavastatud David Hare’i näidendis „Teineteiseta“ tuleb kapitalismil rinda pista kirgliku armulooga. Restoraniärimehe ja linnakooli õpetaja vaheline kirg on peale pikki aastaid veel olemas, kuid tõelisele armastusele seavad piirid mehe ja naise erinevad ning teineteisele sobimatud maailmavaated.

Võime küll arvata, et vana armastus ja minevikusündmused elavad vaid mälestustes omasoodu edasi, kuid ei saa välistada, et nad ühel õhtul end ilmutavad ning uksele koputavad. Seejärel muutub argiõhtu tavapärasemast keerulisemaks. Nii juhtuski tagasihoidlikus korteris elava õpetaja Kyra Hollisega (Maria Annus), kelle esimeseks külaliseks oli vana armuloo peategelase poeg Edward Sergeant (Karl Laumets) ning tema järel noormehe isa Tom Sergeant (Tõnu Oja).

Ühel õhtul tuleb Kyra juurde Edward palvega, et naine aitaks tema isa, kes aasta eest kaotas oma naise. Kyra ei pea võimalikuks nõustuda ning Edward ei mõista, et peale ühise mineviku oli tema isa ja Kyra vahel pikki aastaid midagi enamat. Samal õhtul tuleb Kyrale külla kõnealune mees Tom. Tagasihoidlik taaskohtumine ja kohmetu vestlus kujuneb kirglikuks emotsioonide keeriseks, mis koosneb nii mälestustest ja armuööst kui ka lendavast inventarist ning erimeelsustest tingitud küsimustest.

Mälusopis umbes üheksa aastat edasi elanud suhet turgutavad pastategu, vein ja viski. Samal ajal kui Kyra valmistab õhtusööki, arutatakse praegust ja endist elu, meenutatakse olnut ning analüüsitakse teineteise eluviisi ja tegusid. Sel ajal on Kyra pigem kuulaja rollis ning Tom kujutab endast aktiivset opositsiooni liidrit, kes pidevalt ründab. Kyra ei lase emotsioonidel enda üle võimust võtta ning suunab need käes hoitava noa abil viilutatavatesse köögiviljadesse.

Ärimees Tomil tundub kõik olemas olevat: töö, raha, autojuht, televiisor, viski, restoranid. Siiski jääb tema elus vajaka armastusest ja lähedusest, mida mees Kyra juurde otsima tuleb. Tom on põhimõtetega ärimees, keda tugevalt ümbritseb kapitalistlik maailm ning ta satub oma maailma alamklassi linnaossa. Mees ei mõista suurepäraste õpitulemustega naist, kes lepib piisavaga, et ära elada. Näib, et ärimehel on oma egoga raske hakkama saada – see takistab teda kuulamast ja mõistmast vastaspoolt. Tomi eesmärk Kyra juures pole pelgalt armastus, vaid selleks on alateadlik soov leida oma tunnetele ja mõtetele peegeldust.

Kyra oskab õpetajana hakkama saada suuremate, pigem ühiskondlike probleemidega. Naine on ratsionaalne ja mõistlik, mis väljendub ka tema otseküsimises. Samas isiklikus elus pakub emotsioonidega toimetulek Kyrale korralikku pinget – emotsioonide pulbitsemine ja nende allasurumine viis pasta ülekeemiseni. Võib tähendada seost, et mis ei paindu, see murdub – Kyra suutis pingele vastu panna õhtu esimesel poolel. Teisel poolel on naine emotsionaalselt niivõrd kõigutatud, et murdub.

Õhku jäi küsimus, miks siiski ei ole Kyra nõus vastu võtma seda kõike, mida Tom talle nüüd pakkuda soovib – minna mehega kaasa ja elada täiel rinnal. Kas tõesti piirab armastust tugev oma põhimõtetele kindlaks jäämine? Vastus võib olla Kyra noores eas kogetud esimese armastuse õnnes ja valus – suurt tunnet oli näiliselt kerge läbi elada ja seejärel mehe elust välja astuda, samas ei ole ta valmis uue suhtega edasi minema. Esimene armastus jätab kustumatu jälje juba oma nime tõttu. Siiski on Kyra oma praeguse olukorraga rahul.

Edwardil ei ole loos küll lõviosa, kuid ta on märkimisväärne juba selle poolest, et stseen temaga alustab ja lõpetab lavastuse. Edward on kui ärasõnuja ja siluja. Noormehe ootamatu külaskäik ja Kyrale isast rääkimine justkui ennetab Tomi tulekut ja annab Kyrale sellest märku. Silujana teeb ta oma tööd viimases stseenis, mil täidab Kyra soovi rikkalikust värskest hommikusöögist, mida ta alati nautis noorpõlves Sergeantide juures. Samas jätab Edward natuke närvilise ja armunu mulje. Kyra näeb temas noort ennast. Selle tõttu jääb lõpp ka lahtiseks: kas Kyra äsja lõpetatud lugu saab asendatud uue looga, kus peategelastel on otsene seos?

Lavastuse võlu seisneb suhete ilus ja valus. Ilus on taaskohtumine ja imeline öö ning armastus. Valus on aga vanade kommete ja priiskava eluviisi kasuks otsustamine või mannetu elu külmas räämas korteris, mis seab piirid kahe intelligentse inimese vahelisele armastusele. Lisaks tegelaste omavahelistele suhetele leiab võlu lavastuse sõnumis kapitalistliku ühiskonna ülevoolavusest, kui ei suudeta selle tormitsevale voolule vastu astuda. Selle ilu on erinevate mugavuste lubamine, näiteks isiklik autojuht; valuks on aga keskkonna jätkusuutlikkusele käegalöömine.

Psühholoogilist segadust tekitasid mõlema poole argumendid, millega sai nõustuda. Konfliktne oli püüd siduda armastuse nimel erinevad maailmavaated ja eluviisid. Vaid vastandumiseni sai viia olukord, kus ühe jaoks on teise kesine korter, teise jaoks aga vastaspoole tühja tööd tegev autojuht kohatu ja väär. Probleem on meeste ja naiste suutmatuses vastastikku teineteist kuulata ja mõista.

Laval vahetatavaid pingelisi sõnu tasakaalustas lihtne, siduv ja kompaktne, ennekõike kodune üürikorter. Eluks vajalik mugavus oli olemas: pliit, veega kraanikauss, mööbel, eraldi seisev magamistuba ja vannituba. Suurepärase kohalolekutunde tekitas laval valmistatav pastaroog ning sellest erituvad publikuni küündivad aroomid. Küllaltki tiheda ja tundeelamusliku sõnavahetuse kompenseeris pigem staatiline tegevus laval, mis tekitaski tõelisest sündmusest osa saamise tunde.

Meeldejäävamaid hetki etendusest on Kyra murdumine ning oma elukutse ja oma „klassi“ eest seismine ja selle vajalikkuse selgitamine suure egoga ülemkihi ärimehele: psühholoogide, õpetajate ja sotsiaaltöötajate tähtsus ühiskonnas ning nende tähelepanuta jätmine. Pole kunagi varem teatris sellist emotsiooni saanud, et lausa külmajudinad üle selja jalgadesse jõuavad.

Lavastuse puudutus polnud seega mitte niivõrd üksikisikukeskne kui just laiemalt ühiskondlik – sõnum kandis endas üleskutset märgata ameteid ja rolle, mis edendavad inimkonda sotsiaalselt ja pakuvad tuge. Olenemata sellest, et Hare kirjutas näidendi ligi 25 aastat tagasi, ilmutavad end nii ühiskonna kihistumisest tulenevad kui ka naiste ja meeste vahelise suhtluse probleemid rohkem või vähem ka tänapäeval.

Renar Kihho