Vanemuise teatrimajades näeb mitmeid näitusi.
Rahvusteatri Vanemuine dramaturg Sven Karja hoolitseb selle eest, et nii suure maja kui ka väikese maja publikugaleriide näitused püsiksid värsked. Nii vahetuvad publikugaleriide näitused paar korda aastas.
Näitusel võib näha nii Vanemuise töötajate kui ka kutsutud kunstnike ja fotograafide loomingut.
156. hooaja näitused
- Suur maja
Kunstnik Silver Vahtre isikunäitus „Säga sööb päikest”
Näitusega tähistatakse kunstniku 50 aasta pikkust näitusetegevust ning antakse ülevaade tema mitmekülgsest loomingust graafiku ja lavastuskunstnikuna. Väljapanek koosneb kolmest graafikasarjast ning Vanemuise teatris loodud lavakujunduste kavanditest. Juubeliga haakuvad ka mitmed teised ümmargused tähised: 40 aastat tagasi valmis Vahtre esimene lavakujundus ning 30 aastat tagasi tegi ta oma esimese kujunduse Vanemuise teatris.
Näitusele on välja pandud Vahtre kolm graafikasarja: „Lendavad naised” kujutab eluringi ja sisemist teekonda narratiivse pildiloona. Sarjas on kujutatud abstraktset struktuuri, mis on muutunud vormi loomise käigus äratuntavaks kujundiks – naiseks. „Lendavad naised„ tähistavad tasakaalu ja täiust, maise ja kosmilise kohtumist. Sarjas „Kalevipoja ilmaring“ tõlgendab Silver Vahtre rahvuseepost „Kalevipoeg“ kaasaegses visuaalses keeles. Ajaringina üles ehitatud märgiline tervik ühendab digi- ja siiditrüki, avades eepilise loo tsüklilise kulgemise kaudu, kus müüt, aeg ja inimese enesetaju põimuvad. „Pildid räägivad nii“ lähtekohaks on omavahel vaid osaliselt seotud kujutised, mida seob pildi ja teksti vaheline pinge. Sarja pealkiri sündis 1996. aastal Ugala teatris toimunud näituse avamisel, kus noored näitlejad esitasid külastaja nupuvajutuse peale iga pildi juurde kuuluva teksti – performatiivne žest, mis nihestas vaataja rolli passiivsest jälgijast kuulajaks. Nii rõhutatakse, et pilt ei ole pelgalt visuaalne objekt, vaid autonoomne jutustaja. „Pildid räägivad nii“ ei koondu ühe teema ümber, vaid moodustab fragmentaarse lugude jada – visuaalse polüfoonia, kus iga teos kõneleb omal häälel. Seekordsel näitusel siiski paberil.
Graafikasarju täiendavad Vanemuise teatris loodud lavakujunduste kavandid, mis annavad sissevaate Silver Vahtre pikaajalisse ja viljakasse koostöösse teatriga. Alates 1987. aastast on ta tegutsenud aktiivselt teatrikunstnikuna ning Vanemuises loodud tööd markeerivad olulist osa tema lavastuskunstniku teekonnast, kus ruum, dramaturgia ja visuaalne mõtlemine põimuvad tervikuks. Vanemuise teatri galeriis on eksponeeritud valik Silver Vahtre lavakujundusi, mis on loodud Vanemuise teatris aastatel 1996–2018.
Lisaks on näitusel väljas ka valik üksikteoseid eri aastatest, mis toimivad omamoodi väikeste vallatute kõrvalpõigetena. Nende hulgas on varane siiditrükk „Elamismaht“ (1975), samuti teosed „Ema värvib silmi“ ja „Tantsiv püramiid“ ning siiditrükid „Peegel“ ja „Lilled on lahkunud“.
Silver Vahtre (sündinud 13. märtsil 1953) on disainer, linnakujundaja, graafik, teatri- ja filmikunstnik. Ta on lõpetanud ERKI 1977. aastal disaini erialal ning 1978. aastal pälvis noore kunstniku preemia. Vahtre on tegutsenud mitmetes loomingulistes ametites, sh Tartu linnakunstnikuna ja Endla Teatri peakunstnikuna (2004–2011), lisaks õppejõuna mitmes kõrgkoolis. Ta on esinenud enam kui 30 isik- ja ühisnäitusega Eestis ja välismaal. Alates 1993. aastast juhib Vahtre kujundusfirmat Kyna. Ta on Eesti Kunstnike Liidu, Eesti Lavastuskunstnike Liidu ja Eesti Kujundusgraafikute Liidu liige. Tema lavakujundus lavastusele „Üks mees roheline” (Ugala, 1998) on pälvinud Suure Vankri preemia ning kunstnikutöö lavastusele „Kangelane” (Endla, 2007) on saanud Eesti Teatriliidu preemia aasta parima lavakujunduse eest. 2003. aastal sai Vahtre Kreutzwaldi medali graafilise sarja „Kalevipoja ilmaring” eest.
Näitus jääb Vanemuises avatuks 31. detsembrini 2026.
- Suure maja fuajee
1906-1944 praeguse suure maja kohal paiknenud eelmise teatrimaja maketi kõrvale tekkinud infotahvlitelt saab nüüd rohkem teada vana maja ajaloost, lisaks saab vaadata Tartu harrastuskunstniku Lauri Mällo 2023.aastal valminud õlimaali, millel on samuti kujutatud too kunagine Vanemuise teatrihoone.
Kunstnik ütleb oma teose tutvustuseks nii: „Maali „Teater Vanemuine“ inspiratsiooniallikad on esmalt Vanemuise teatrihoone kaks ehitusjärku, mis on justkui loodud konstruktivistlikeks maalikatsetusteks, ja teisalt eesti kunstniku Edmond Arnold Blumenfeldti (1903-1946) teosed. Blumenfeldt oli teatriga seotud, õppides 1920–1922 Berliinis Albert Reimanni tarbekunsti- ja teatridekoratsioonikoolis ning oli esimene eriharidusega reklaamikunstnik Eestis“.
- Väike maja
Väikse maja publikugaleriis on hetkel avatud Kristel Oja näitus „Tajude vaikus“
Kristel Oja on igapäevaselt Vanemuise teatri ooperikoori laulja. Käesolev näitus on tema esimene teadlik katse tuua loomingusse see osa endast, mis soovib lisaks portreekunstile väljendada ka looduse kohalolu tema teostes.
Tajude vaikus ei ole heli puudumine, vaid ruum, kus taju süveneb. See on hetk enne tähendust, kus tunne hakkab kuju võtma.
Et näha, tuleb esmalt vaikida. Et tajuda, tuleb viibida. Vaikus pole tühi, vaid täis elu. See vaikus on kutse – mäletada, et meiegi oleme loodus.
Olen pikalt määratlenud end portreekunstnikuna – inimeste kujutajana. Kuid ka loodus ja looduses viibimine on alati olnud minu identiteedi loomulik osa. See näitus on minu esimene teadlik katse tuua ka see osa minust oma loomingusse. Valmisolek kuulata ja märgata algas jalutuskäikudest. Käisin looduses ringi, otsides paiku ja hetki, mis mind kõnetaksid. Peaaegu iga tehtud foto sündis lootusest, et sellest võiks kunagi saada viide maalile – et seal oleks midagi, mida tahaksin hiljem taasluua. Minu stiil on realism, kuid mitte dokumentaalne täpsus. Ma ei joonista kõike, mida fotol näen. Pigem lihtsustan, tõlgendan ja lisan sellele hetke tunde, mis mind seal olles puudutas. Mõnikord ilustan, rõhutan või jätan välja. See on minu viis muuta nähtavaks mitte ainult kujutis, vaid kogemus.
See näitus ei ole ainult uus suund, vaid loomulik jätk. Soovin ka edaspidi loodust oma loominguga siduda. See suund äratab minus elevust ja tundub loomulik jätk sellele, kes ma olen – kunstnikuna ja inimesena. Minu kunstiharidus sai alguse Toila Gümnaasiumi kunstikoolis ning on jätkunud iseseisvalt läbi aastate. Olen osalenud Tartu ülikooli kunstikursustel, joonistanud Ilmar Kruusamäe juhendatud aktikrokii tundides ning õppinud oma lemmikkunstnike Cesar Santose ja Stephen Baumani veebikursustel.
– Kristel Oja
