Lavastuse “Reigi Õpetaja” arvustus

Esietendus 4.apriil 2014 Vanemuise väikeses majas.

Helilooja- Eduard Tubin
Libreto- Aino Kallas ja Jaan Kross, Kallase samanimelise lühiromaani ainetel
Muusikajuht- Paul Mägi
Dirigent- Taavi Kull
Lavastaja- Roman Baskin
Kunstnik- Iir Hermeliin
Koreograaf- Janek Savolainen
Kostüümikunstnik- Kristel Maamägi
Valguskunstnik- Margus Vaigur (Endla)

Osades:
Jassi Zahharov – Paavali Lempelius
Karmen Puis – Catharina Vycken
Reigo Tamm – Jonas Kempe
Rasmus Kull – Henn
Jüri Lumistee – Praeses
Priit Strandberg – Noorem kohtuteener
Raivo Adlas – Vanem kohtuteener
Vanemuise ooperikoor
Vanemuise sümfooniaorkester

Lugu toimub Hiiumaal Reigi külas aastal 1642. Reiki saabub Stockholmist noor ja ilus
diakon Jonas Kempe, kellesse Reigi õpetaja noor naine Catharina ära armub. Reigi õpetaja Paavali
hakkab arvama, et Kempe on tema naise peal musta maagiat kasutanud ja nõuab kohtult Kempele
kõige raskemat karistust. Catharinat on ta aga nõus tagasi enda juurde võtma. Catharina otsustab
jääda Kempe kõrvale, juhtugu mis tahes. Armastajatele määratakse kõige kõrgem karistus- surm.
Tegemist on äärmiselt sünge ja sügavamõttelise ooperiga.
Tubina heliloomig on meeletult kaunis ning väga mitmes stseenis on orkestri mäng just see, mis
kerib põnevuse üles.
Teose muusikaline teostus on igati kiidusõnu väärt. Orkestri ja solistide kooskõla oli väga hea. Väga
hästi saadi hakkama ka retsitatiivsete laulumaneeridega.
Eriti veenvalt sai oma rolliga hakkama Catharinat kehastanud Karmen Puis. Catharina on naine, kes
on elurõõmu kaotanud. Ta käib ringi tundes suurt tühjust ja üksindust hinges. Uue diakoni tulek oli
justkui sooja kevade saabumine pärast pikka ja külma talve. Karmeni esituses tuli kõik see
suurepäraselt välja.
Ka meespeaosatäitjad jäänud oma rollidega alla. Nautisin Jassi Zahharovi esitust
õpetajahärrana. Ta tegi väga võimsa ja veenva rolli. Jassi puhul oli eriti hea selge diktsioon! Ei saa
kurta ka teiste solistide diktsiooni üle, kuid Jassil oli see tõsiselt hea.
Reigo Tammele, kes kehastas diakon Jonas Kempet, sobis roll imeliselt. Jonase roll erines
Catharinast ja Lempeliusest oma nooruse ja suursugususega. Loomulikult andis rollile juurde hea
vokaalne sooritus.
Kolme peategelase vahelised suhted olid laval äärmiselt meisterlikud ja usutavad.
Nauditavad olid kahe armastaja, Catharina ja Kempe, armustseenid ning ka jõulisemate
emotsioonidega stseenid olid äärmiselt nauditavad. Näiteks stseen, kus Lempelius Catharinale ütleb,
et Jonas Kempe peab majast lahkuma ning, et ta esitab talle süüdistuse mustas nõiduses ja lepingus
kuradiga.
Üks kõige lemmikumaid kohti kogu tükis oli siis, kui Catharina ja Jonas olid kohtusaalist minema
viidud, et karistus ellu viia ja Lempelius jäi lavale, kostis veel Cathariina viimane hüüe ja kõlama
hakkasid kirikukellad. Ma ei suuda kirjeldada, millised tunded selle stseeni ajal mind valdasid, kuid
see oli midagi väga võimsat.
Minu jaoks veidi lahjaks jäi stseen, kus diakon Kempel ja Lempeliusel tekkis omavahel väike
rüselus, mille tagajärjel lõpetas Kempe pikali maas. See ei tundunud kindlasti nii hull olevat,
et “kakluse” pärast oli Kempe niivõrd haavatud, et teda pidi väljast toodud lumega elule turgutama.
Seda stseeni oleks saanud lihvida ja teha paremaks.
Kiitma peab ka Iir Hermeliini tööd. Lavakujunduses olid läbivalt tumedad värvid, mis sobisid
ideaalselt sünge ooperi olustiku loomiseks.
Pärast sellise tüki nägemist on mõtteainet päris pikaks ajaks ning mõtted kalduvad, nagu ooper
isegi, just sinna kõige sügavamatesse ja raskematesse teemadesse.
Armastus on tugevam, kui surm- see mõte jäi mind pärast “Reigi õpetaja” nägemist pikalt painama
ja usun, et see nii ongi.

Kristin Prits, 10. klass