Anu Roosna – “Midagi tõelist”

Tühjusest tõelist otsimas…

Martin Alguse draama „Midagi tõelist“
Lavastaja, lavakunstnik Andres Noormets (Ugala)
Helikujundajad Andres Noormets (Ugala) ja Hans Noormets
Kostüümikunstnik Maarja Viiding
Fotokunstnik Maris Savik
Valguskujundaja Jaanus Moor
Etenduse juht Siim Sareal
Osades: Riho Kütsar ja Veiko Porkanen
Esietendus 9. novembril 2018 Tartu Sadamateatris

Lavastuse pealkirjaks oli kaks sõna. Kaks sõna, mis suudavad ilmselt iga inimese segadusse ajada, sest need võivad samaaegselt tähendada kõike – või siis tegelikult mitte midagi. Pealkirja lugedes olin segaduses ja mul polnud aimugi, millest etendus võiks rääkida. Teatrisse minemise päeval, 13. veebruaril avasin siiski Vanemuise repertuaarilehekülje ja lugesin sealt läbi täpselt pool lauset: „Lugu pornosõltuvuses vaevlevast Leost…“. See tekst lükkas kõik mu ootused ümber ja läksingi lugu vaatama nii, et mul polnud mingit ettekujutust sellest, mis võiks saama hakata.

Etenduse alguses oli laval kaks tooli. Toolide kõrvale toodi veeklaasid ja pudelid. Lavale tuli kaks meest, kelle nägu jumestaja puuderdas – tundus, et algamas on teleshow. Kaks ülikondades näitlejat istusid laval, nende taga oli ekraan ja ruumis sinise valgusega loodud jahedapoolne õhkkond. Varsti sai selgeks, et teleshow see siiski polnud. Mehed pigem  rääkisid oma lugu, mis neid ammu oli piinanud. Jutujärje üleminek ühelt teisele sama sõna lülina kasutades oli  loo justkui teekäänakule jõudmine ja siis uues suunas liikumine: sõna sai järgmisel käänakul uue suuna ja uue loo algallikaks. Publik sai olla sõbra rollis, kes mure ära kuulas ja esialgu ilmselt tundis ühtviisi kaasa mõlemale. Esimese vaatuse algus tundus mulle natukene igavavõitu, sest lood, mida Leo (Riho Kütsar) ja Karl (Veiko Porkanen) kordamööda rääkisid, tundusid eraldiseisvatena ja ma ei suutnud leida jooni, kuidas need võiksid ühte sulada. Miks see kõik on just niimoodi kokku pandud, tekkis küsimus. Mida rohkem etendus arenes, seda enam hakkasin ma tajuma, mis juhtuma hakkab ning kuidas need kaks meest on omavahel seotud. Teises vaatuses hoidsin aga juba kahe käega toolist kinni ja vaatasin, silmad punnis, lava, süda rinnus puperdamas…

Kahe lapse isa Leo oli tüdinenud oma elust. See tundus talle igav ja rutiinne: ta naine oli paksuks läinud ja ei teinud temast enam välja ning armastus oli kadunud. Riho Kütsari kehastatud Leo oli tagasihoidlik pereisa, kes oli oma elust tüdinenud ja otsis midagi, mis lisaks ta ellu natukene särtsu. Ta oli hea isa, kuid üksildane mees. Samas oli ta liiga usaldav ja naiivne, ajades väga tihti segamini reaalsuse ja virtuaalmaailma. Mees oli lõksus pornosaitidel, mis on nii ebareaalsed ja kauged, ning mis aegamisi olid ta elule pitseri pannud. Oli kahju sellest inimesest, kes otsis vaid natuke unustust argipäevast ja üksindusest. Lisaks tundis Leo oma sõltuvuse pärast piinlikkust ja samas oli jõuetu midagi muutma. Ta polnud piisavalt julge, et ennast kõigest rusuvast lahti rebida või end õigustada ning see teebki ta elu põrguks. Leo hakkas otsima midagi tõelist: kedagi, kes raviks ta hinges olevat tühjust, kedagi, kellele ta oleks vajalik. Ta leidis selle inimese virtuaalreaalsusest, tühjusest tegelikult: tutvumisportaalist. See oli kena 16aastase neiu, kes Leo arust oli hädas, vajas kaitset. Leo ei taha halba, ta ei taha teda seksuaalselt ära kasutada, vaid pigem tahab aidata, kuid nii satub mees satub lõksu. Lõksu on üles seadnud äsja vanglast pääsenud Karl, kes vaevleb rahapuuduse käes.

Veiko Porkaneni Karl oli kergesti ärrituv, keevaline. Ta oli laisk, kuid kaval ja eelistas tööl käimise asemel pigem teiste kulul elada. Tema maailmapilt oli väändunud ja sõna „empaatia“ tähendust ta ilmselt ei teadnud. Ta ei suutnud panna end teiste kingadesse, vaid oli kinni eelarvamustes ja oma tõekspidamistes. Alguses tundub, et Karl tahab päriselt oma elu paremaks muuta ja olla parem inimene. Ta loob “pereäri“, mille eesmärk on perverte kinni püüda, seega on ta eetiliselt justkui õigel teel. Mina arvasin, et ta püüab perverdid lõksu ja annab nad politseile üle, sest ta tahtis ju parem inimene olla – maailma parandada. Idee tundus õilis, kuid tegelikult hakkas Karl ohvritelt raha välja pressima, peibutiseks väikse tütar. Ja edasi lisandus õilsale eesmärgile omakasu, kuigi ka see on omamoodi mõistetav: lapsed, kes seni olid elanud vägagi ebaõiglases maailmas, väärisid ju paremat ja turvalisemat elu, milleks aga oli vaja raha… Karl tegutses nagu Robin Hood, kes on ju ometi justkui positiivne kangelane. Proovides teha midagi õilsat ja olla seetõttu parem, langes ta madalamale kui ta ohvrid. Kaotajad olid lõpuks mõlemad mehed: nii Leo, kes ei suutnud leida oma tõelist rahu, kui ka Karl, kes kaotas tegelikult kõik, mis alguses justkui käeulatuses juba oligi. Leol ja Karlil oli siiski ka ühiseid jooni – nad mõlemad otsisid oma probleemile lahendust ja lähtusid oma õiglustundest.

Lavastuse teema oli tegelikult väga võigas ja selle käsitlemine puhtalt verbaalselt ongi vist kõige õigem. Kuna füüsilist liikumist väga palju ei olnud, siis kartsin, et minuni ei jõua kogu lugu. Kuid ma eksisin. Iga emotsioon, mis karakterit parasjagu valdas, jõudis minuni. Tungis mulle naha alla, igasse mu rakku ja tõi kananaha ihule. See näitab, kui meisterlikud olid näitlejad. Oli hämmastav, kui sujuvalt etendus läks: ei mingit segaselt rääkimist ega pikale venivat pausi. Lugu voolas ja emotsioonid tulid lavalt tsunamina publikusse. Uskumatu, kuidas Riho Kütsar ja Veiko Porkanen olid suutnud kogu selle teksti pähe saada, läbi tunnetada ja omaks teha! Oli tunda, et nad mitte vaid ei esita teksti, vaid elavad selles. Igal lausel ja sõnal oli taga mõte ja emotsioon. Emotsioon, mis tundus nii reaalne, mis kohati tegi nii näitlejatel kui arvatavasti ka publikul silmad märjaks.

Etendus kajastas väga aktuaalseid probleeme, mida sai näha kahe täiesti erineva inimese vaatepunktist, mis kindlasti aitab paremini analüüsida ja mõista, miks inimesed nõnda arusaamatult vahel talitavad. Etendus näitas, miks ei saa virtuaalmaailma usaldada. Miks me peaks eelistama reaalsust, mis vahel võib olla päris karm, virtuaalsusele, mis lubab nii palju ja tundub palju parema kohana, kuid tegelikult pole see midagi muud kui puhas pettus ja lõks? Me ei saa internetist halbade kavatsustega inimesi täielikult ära kaotada, kuid me saame olla ettevaatlikumad ja mitte nii usaldavad. Kuna internet on vältimatu osa meie elust, siis peaksime kõik teadma, kuidas seal käituda ja mis ohud selles võivad peituda. Lapsed õpivad koolis internetiohutust, kuid ka vanemad inimesed peaksid ettevaatlikud olema. Probleem, mida etendus kajastas, ei ole meile midagi kauget, vaid on see, mis pidevalt meie silme ees seisab. Teatrisaalist väljudes valdas mind emotsioonide tulv ja nii palju küsimusi, millele sain vastuse hiljem, kui peas mitmeid kordi etendust „läbi ketrasin“ ja iga osa analüüsisin.

Lavastust aitas vaatajani tuua ka kujunduslik pool. Näitlejate taha ekraanile ilmusid pildid, mis illustreerisid jutustatavat lugu ja aitasid publikul rohkem loosse sisse minna, kuid ekraanile ilmus vahel ka spiraalilaadne kujutis. Alguses seostasin mina seda hüpnoosiga. Justkui oleks see seal, et publikut hüpnotiseerida või siis oleksid karakterid hüpnoosi all, mille tõttu nad tahes-tahtmata pidid tõtt rääkima. Hiljem uurides leidsin, et see, sissepoole tõmbav spiraal, on negatiivne märk. Samuti on see avarduva spiraali, mis on positiivne märk, peegeldus. Seda saab tõlgendada nii, et tegelased lootsid üht, kuid välja tuli hoopis vastupidine. Spiraali sees olid erinevad kujundid. Minu jaoks sümboliseeris see seda, et lool on mitu erinevat tahku ja kõike ei saa üheselt tõlgendada.  Sinine valguski sümboliseerib näiteks tõde ja tõe päevavalgele tulemist ning just nii juhtuski.

Minu arust oli etendus väga põnev ja hariv. Etendusel on vanusepiirang, mis keelab alla 14- aastastel etendust vaadata. Mina aga arvan, et etendus peaks olema lubatud ka noorematele, näiteks 12-aastastele, sest nad veedavad palju aega internetis ja on piisavalt vanad, et etenduse sõnumist aru saada. Osa inimesi aga lahkus pärast esimest vaatust. Ka minul oli idee ära minna, sest ma ei suutnud kaht nii eraldiseisvat lugu jälgida ja keskendumisega oli raskusi. Kuna füüsilist tegevust ei toimunud, siis läks mõte kergemini uitama. Teist vaatust jälgides olin õnnelik, et ära ei läinud, sest olgugi et lugu oli valus ja võigas, oli see väga õpetlik ja targem on õppida teiste vigadest, kui ise sellisesse olukorda sattuda. Mina õppisin sellest etendusest palju. Õppisin, et targem on probleemidega silmitsi seista, mitte nende eest ära joosta. Kindlasti olen tulevikus interneti suhtes ettevaatlikum ja eelistan silmast silma vestlust ekraani asemel. Teater ei ole vaid tants ja trall. Teater võib olla sama karm kui elu ja vahel teater ongi elu. Elu, mis on kõikjal meie ümber. Teater võib olla tants ja trall, kuid ta võib ka olla midagi tõelist. Teater võib olla kõike.

„Midagi tõelist“ oli tõesti midagi tõelist. Aus, rängalt otsekohene ja vägagi reaalne. Pealkirja tõlgendan mina nii, et see oli päris elu. Just selline elu ümbritsebki meid kõikjal, kuid me kipume sellest mööda vaatama ja tõelist vahel mitte märkama. Leo ütles, et ta otsis midagi tõelist, kuid kuna ta otsis seda internetist, millel pole tõega ega tõelisusega mingit pistmist, leidis ta end tupikust, lõksust. Karl ei suutnud jällegi reaalsust näha ja märgata seda tõelisust, mis lõppes tal peaaegu tütre kaotusega. Ja see oli ju vägagi tõeline.

Anu Roosna, 10.klass