Christofer Kivipalu – “Härra Biedermann ja tulesüütajad”

Tuline thriller musta huumori ja ängiga

(Lavastusest:”Härra Biedermann ja tulesüütajad”.

Lavastaja: Ain Mäeots, lava-, valgus-ja videokujundus: Kristjan Suits (Tallinna Linnateater), osades: Merle Jalakas, Riho Kütsar, Karl Laumets, Piret Laurimaa, Siim Sareal, Ott Sepp ja Aivar Tommingas. Esietendus: 05.V.2018 Sadamateatris.)

Kui publik saali lastakse, on beežikas lava juba ootel. Oma kohta otsides, võib publik vabalt oletada, et tegu on Biedermannide avara (rääkimata ilusa) elutoaga. Eriti jääb muidugi silma puust võre, mis toa seina hoolikalt katab. See oleks justkui võrk, mis sätestab lavakujundusele- ka näitlejatele-selge raamistiku, mille piiris mängima hakatakse.

Kui kunstnikutööst veel rääkida, siis kindlalt nähtaval paiknevad riiulitel erinevad pronkskujud,  põrandal kvaliteet nahkmööbel, kapil värviline teler, mis kõik kinnitavad majas elava paari jõukust. Kõik paistaks justkui korras olevat, ent samas midagi on valesti… Kas asjade paiknevus? Taimed kujunduse taustal? Liiga suur ruum lava ja publiku vahel? Ei tea, aga ärevus juba tekib.

Õnneks saabub lavale Gottlieb Biedermann (Aivar Tommingas), kes vähendab mu ärevust lugedes targa näoga ajalehte. Lehes pannakse linnaelanikele südamele, et nad oleksid tähelepanelikud, sest mees, kes esineb üksiku “müügimehena”, on pärast inimestelt öömaja saamist nende elumajad põlema pannud.

Muidugi ei võta härra Biedermann seda olulist infot oma ülbuses, hajameelsuses või ükskõiksuses tõsiselt ning laseb peagi ülitoreda ja sõbraliku müügimehe Scmitzi (Riho Kütsar) oma majja. Gottliebi naine, keda kehastab Piret Laurimaa, muretseb alguses oma mehe pärast, kes veidra külalise lihtsameelselt sisse lasi, kuid Schmitz suudab väikese manipulatsiooniga (see mõiste selgitakse kavalehel kenasti lahti) naist mõjutada.

Peagi võtab lugu veel imelikumaid pöördeid, sest pööningul, kus “müügimees” ööbib, saabub ka teine energiline tüüp nimega Eisenring (Ott Sepp), kellega koos hakkavad mehed katusekorterisse petrooliumi tassima. Biedermann taipab, et tema majja on tõepoolest saabunud tulesüütajad ja proovib olukorraga hea näo tegemisel hakkama saada, kuid siis on juba hilja ning Gottlieb vajub pahalastega kaasa mängides aina enam sisse.

Härra Biedermanni ja tulesüütajate autoriks on Šveitsi päritolu kirjanik Max Frisch, kelle eluloo põhjal (kavalehelt loetud) võiks arvata, et too kirjutas näidendi võimust ning sellele allumisest. Varemalt on teatrid interpreteerinud Frischi näitemängu kommunismi või natsismi vastaseks teoseks. Sellist interpretatsiooni autor heaks ei kiitnud, seega tundub tore, et Ain Mäeots on valinud näidendist teised argielu puudutavad teemad nagu isekus, kurjus, kergeusklikus. Lavastaja rõhub oma lavastuses palju ka enesele valetamisele. Ehk siis  sellele, et probleemi eitamine ei ole lahendus. See on tõesti aktuaalne teema ja seda võiks öelda nii mõnelegi avaliku elu tegelasele.

Väga sümpaatsed on ka trupi poolt tehtud muudatused näidendile. Näiteks: minu jaoks näitemängus liialt moraalitsevaks muutunud, peategelasele kõike etteheitev tuletõrjujate koor ning ebavajalik põrguteematika on õiglaselt lavastusest eemaldatud.

Kui peaksin välja tooma Vanemuise “Härra Biedermanni ja tulesüütajate” kolm tugevamat osa (samas midagi ka kritiseerides), siis esimesena mainiksin Ain Mäeotsa enesekindlat lavastajatööd. Mäeotsa mitmekülge muusikavalik (lavateoses kuuleb saksa šlaagreid, lorilaulu kui ka 70-ndate pop-lugusid) ning see, kuidas ta on pannud tegelased laval elama, väärivad kindlasti tunnustust.

Kritiseerival toonil ütleks, et Max Frischi lugu on absurdi tipp ja täis ebareaalseid situatsioone. See, kuidas härra Biedermann või ükskõik kes tulesüütajatele politseid ei kutsu, kuigi iga normaalne inimene haaraks kiiremas korras toru, jääb lavateose surmtõsises laadis naeruväärseks. Siinkohal oleks vaja läinud veidi ülevõlli lähenemist. Näiteks pöörata mustale huumorile, mis lavastuses üle-üldiselt töötab, rohkem tähelepanu.

Samuti hoovab lavateost vaadates saali tugevat seitsekümnedate hõngu (seda ei anta edasi mitte ainult valitud muusikapaladega, vaid ka tegelaste värvikate kostüümide näol), kuid see tekitab lisaks lavakujundust, lavastuse kulgu piirava võre-raamile veel otsa ajalise raamistiku, mille tulemusena on “Härra Biedermann..”sätestatud ebavajalikult kahte raami. Milleks? Kas mulle, vaatajale, on oluline teada, millises ajas antud thrillerit, mis igasse hetke sobib, vaadata? Leian et mitte. Põnevik on selline žanr, kus pole oluline, mis ajal see toimub. Thrilleris peaks keskmes olema ikkagi põnevus. (Ehk siis inglise keeles: Thriller should be thrilling.)

Tugevate aspektide juurde tagasi tulles, siis teisena nimetaksin Kristjan Suitsu eriilmelist tööd lavastuse valgustuse, lava, videoga. Kui Suitsu lavakujundus hakkab juba oma lihtsuses, ent peenes ning puhtas ilus silma, siis meeldis, et valgus ja video hoiavad end koos Siim Randla muusikaga jõuliselt lõpu jaoks, mis mõjub paljude efektide koosluses võimsalt ning dramaatiliselt.

Kolmandaks tooks esile väga head näitlejatööd. Vabandan Karl Laumetsa professori ja Siim Sareali politseiniku ees, kuna räägin neist mööda minnes. Nemad on paraku publikus sügava mulje jätmiseks liiga vähe laval, kuid saavad oma tegelastega hakkama.

Ott Sepp ja Riho Kütsar teevad enda pahalaste rollid samuti nauditavalt ära. Eriti kahju on Kütsari Schmitzist, kes pärast enesekindla Eisenbergi lavale saabumist aina tahaplaanile jääb. Õnneks päästab näitlejat lavastuse ehk kõige intensiivsem ja ambivalentsem moment, kus Schmitz proua Biedermanni tantsu ajal tahatuppa endaga kaasa tirib. Tekib mulje nagu tehtaks prouale kurja, aga järgnevas stseenis on naisega kõik justkui korras. See stseenikäsitlus annab paljudele mõtlemisainet.

Merle Jalaka Anna mõjub meeldivalt kohmakana. Jällegi tuleb anda au lavastajale, kes Jalaka muusikamaailmast sõnateatrisse tõi, sest naisel kukub tegelane toredalt, kui norida siis pisut ootuspäraselt, välja. Merle Jalakas ei hüppa üle oma varju, aga ehk ei peagi.

Piret Laurimaa kehastab peategelase naist teatava uimasuse, neurootilisusega, mis teeb rolli kohati väga mahlakaks. Seda eriti intensiivsetes dialoogi stseenides, kus Laurimaa kuidagi väsinud tundub.

Aivar Tomminga Gottlieb on samuti jõuline. Tommingas tundub lavastuse algusest saati närviline- mis sest, et midagi halba pole veel juhtunud. Tema härra Biedermann paistab olevat kergesti närvi minev ärimees, kellel on tööl, eraelus kogu aeg tegemist.

Muidugi võib probleemiks olla tema töömured, mida jätan publikule avastamiseks, ent seda ei tehta kindlaks. Kui tavaliselt sellised närvihaiged mulle ei sümpatiseeri, siis Aivar Tommingas suudab tegelase talle omase soojusega mõnusaks mängida, mis võitis saalis ringi vaadatuna paljude poolehoiu.

Üle-üldiselt on “Härra Biedermann ja tulesüütajad”  pisut enam kui keskpärane lavastus, mida võib mõnel toredal pühapäeval (ja miks mitte igaval argipäeval) täitsa vaatama minna, kuid ülemäära huvitavat või leidlikku siin paraku ei pakuta, kui siis ainult tulist thrillerit musta huumori ja ängiga.

Christofer Kivipalu