Diana Lanevskaja – “Medeia”

”Medeia” – näitlejate vapustava töö hinge kriipiv vili

Erinevatest allikatest uurides sain teada, et müüti Medeiast ja Iasonist on üritanud tõlgendada paljud antiikaja kirjanikud. Kõige tuntum ja paremini säilinud teos esitati esimest korda 431. aastat eKr ning selle autoriks on vanakreeka tragöödiakirjanik Euripides. Dramaturgide võistlusel sai Euripides viimase koha, sest tema näidend ületas vaatajate taluvuse piirid, kuid pooled Ateena kodanikud tundsid esmakordselt empaatiat Medeia vastu. Kõiki hilisemad Euripidese teose põhjal kirjutatud ja lavastatud versioone ühendab kaastunne Medeia vastu. Ka Vanemuise värske lavaversioon, andeka lavastaja Tiit Palu lavastus „Medeia“ pole erand.

Ühel külmal talvisel õhtul õnnestus mulgi seda draamaetendust Sadamateatris vaadata. Saal meenutas väikest amfiteatrit ja sobis ülimalt hästi antiikaja müüdi lavastamiseks, samuti lõi selline lavapaigutus teistsuguse, huvitavama vaatenurga. Laest – justkui taevast rippuv sõlmedega ja helisevate torukestega köis paistis kohe silma ja see võis sümboliseerida jumalate ja inimeste ühendust. „Medeia“ tegelased haarasid köiest kinni siis, kui neil oli vaja teha raske otsus või kui nad olid nõrgad ja väsinud ning vajasid toetust ja abi. Ka valgusel oli väga oluline roll selles etenduses. Valgusekunstnik Karmen Tellisaarel õnnestus luua etendusele õige atmosfäär, kasutades vaid väikest arvu prožektoreid. Tunnete väljendamine valgusetoonide, varjude ja fookuste abil toetas ja täiendas näitlejate tööd.

Juba etenduse esimestel minutitel olin ma võlutud. Kärt Tammjärv, kes mängis üksinda Korintose koori, tegi loole sisuka ja pika sissejuhatuse. See monoloog valmistas publikut ette, pani mõtlema ja kujutama ette seda, mis neid etendust vaadates ees ootab. Tema diktsioon ja selge kõlav hääl sobisid selle rolliga ülihästi kokku. Kostüüm, mis tal oli seljas, lisas tegelaskujule nii tugevust kui ka samal ajal õrnust: ühest küljest tõi riietus välja tegelase sisemise jõu, teiselt rõhutasid pitsid naiselikumat külge. Näitleja mäng oli veenev ja roll selles lavastuses oli väga kindel tähtis: ta sidus kõiki tegelasi ja loo osi tervikuks.

Teisena ilmus lavale Iason, Medeia mees. Märkamata ei saanud jääda, et mehe osa mängib naine, kuid see ei seganud. Vastupidi! Merle Jääger mängis Iasonit väga veenvalt. Tragöödia alguses tal tõesti õnnestus tuua saali motivatsioon tegutsemiseks. Tahtsin kohe olla see sõdur, kelle juhiks oleks Iason, ja minna mereretkele. Kuid ausalt öeldes tegelase karakter polnud üldse nii kerge, kui tundus alguses. Näitleja suutis avada publikule Iasoni ka teisest küljest. Iasonis esines tihti inimlikku ebakindlust, mida ta igati üritas varjata. Sõjamehe riietuse all peitus õrn, sooja südamega mees, kes pidi terve loo jooksul tegema raskeid valikuid, vaatamata tõelistele tunnetele, mis istusid kuskil sügaval tema hinges.

Siis saabus lavastuse kõige huvitavam karakter – Korintose kuningas Kreon. Kohe, kui Külliki Saldre astus lavale, oli tunda tema mõjukust ja samas ka graatsiat. Kuningas tundus küll väga tugev, aus ja julge, kuid näiltlejal õnnestus anda vaatajatele edasi Kreoni sisemist segadust ja hirmu. Kuningas ei tahtnud näidata oma nõrkust ei rahva ega ka oma tütre ees ning kõikide dialoogide ajal ta oli kinnine ja säilitas oma kuningliku positsiooni. Ainult siis, kui tegelane jäi lavale üksi, oli võimalik jälgida Külliki Saldre tõelist näitlemiskunsti. Avanesid kõik tema kehastatava tegelase emotsioonid. Kõrk hoiak, uhke kostüüm ja võimu sümboliseeriv parukas, mille Kreon võttis viimase monoloogi ajaks ära, olid vaid kaitsvad kestad.

Viimasena saabus lavale nimitegelane Medeia. Ta oli lavasuse kõige õrnem ja naiselikum tegelane. Maria Annusele kahtlemata sobis see roll. Tal on kõik selleks olemas: ilmekas pilk, kreekalik välimus ja kuulama panev hääletämber. Mul tekkis empaatia Medeia vastu: tal oli olnud  tohutult raske elutee. Medeia elas väga palju üle, loobus kõigest, tappis oma venna, põgenes kodulinnast ja ainult selleks, et olla koos oma tõelise armastusega. Mulle tundus, et ta oli ainuke tegeane, kes tegutses oma sisetunde järgi, kes kuulas oma südant ja oli aus nii enda kui ka teiste ees.

Mulle jättis vaatajana kõige sügavama mulje üks kõige emotsionaalsem ja tunneterohkem stseen. Medeia ja Iasoni vahel oli pikk dialoog, kus nad rääkisid minevikust, armastusest, saatusest ja tulevikust. Ma soovisin, et see osa ei lõppeks kunagi. Näitlejad suutsid mind haarata jäägitult oma hingepiinade keerisesse. Mõne hetke pärast tundsin, et südamel hakkas nii raske kaasaelamise ja teksti süvenemise pärast. Ootamatult langes üks pisar mu põsele, mida ürtiasin märkamatult ära pühkida. Seda pole minuga teatris kunagi juhtunud.

Kõik neli naist lõid vapustavalt head rollid ning kehastasid tugevaid ja jõulisi karaktereid. Nende näitlemine viis antiikaega ja kõik reaalsusega seotud mõtted läksid kuhugi tagaplaanile. Tervikuna jäi mulje, et selles etenduses polegi peategelast. Igal näitlejal, igal tegelasel oli suur roll selles etenduses. Iga järgmine tekst toetas eelmist, iga liigutus oli teadlik ja planeeritud.

Kindlasti on vaja öelda tänusõnad ka lava taga olevatele inimestele. Lavastaja Tiit Palu, kunstnik Eugen Tamberg, kostüümi-, meigi- ja lavakujundajad tegid suurepärase ja raske töö. Kõik oli mõeldud läbi pisikeste nüanssideni ja nad lõid lavastusse antiikaja atmosfääri.

See oli minu esimene draamaetenduse kogemus. „Medeia“ tõi mu ellu uusi mõtteid ja vaatenurki. Ma sain mõtestada ümber mõned kogetud olukorrad ja nüüd ma saan paremini aru inimeste käiumisest. Müüt ei ole lihtsalt tavaline väljamõeldud lugu, mis sobib meelelahutuseks.

Diana Lanevskaja