“Gatsby/ La Dolce Vita”

Käisin 10.detsembril vaatamas balletti nimega Gatsby / La Dolce Vita. Ma ei olnud sellest varem midagi kuulnud. Praegu ma tean, et sellest on ka film, aga sel hetkel ei teadnud ma isegi seda. Etendust vaatama minnes ei olnud ma väga elevil, sest tavaliselt ei paku tekstita etendused mulle pinget, kuna ma olen üsna noor. Enamus ballette, mida ma oma elu jooksul näinud olen, on olnud puhtad, graatsilised, ilusad tantsud. Sellepärast oli mul tekkinud ka eelarvamus tantsuetenduste kohta. Esimesel poolajal arvasin, et ka see teos on järjekordne klassikaline ballett. Tantsijad olid minu kogenematu silma läbi perfektsed ja see oli väga ilus, kuid see ei olnud midagi minu jaoks erakordset ega ületanud ootusi. Rekvisiite kasutati vähe ja lavakujundus ei olnud ka midagi väga erilist. Peab küll tunnistama, et kuigi kuu peal lendamine oli pisut etteaimatav, oli see väga efektne.

Pärast vaheaega tagasi saali minnes ei saanud öelda, et ma oleks järgnevat põnevusega ootanud. Kuid vastupidiselt minu ootustele oli see, mis esimesele poolajale järgnes, rabav. Alguses, kui kardinad üles tõmmati, ei saanud ma aru, kust ribaseinad tulid ja miks neid siin üldse vaja oli. Etenduse käigus sain alles aru, kui geniaalsed need ribad tegelikult olid. See, kuidas neid ribaseinu kasutati ja mulje, mis sellega tekitati, oli midagi hoopis kõrgemast klassist. Oli kohti, kus ma oleks tahtnud, et see hetk oleks kestnud igavesti. Ma oleksin lihtsalt vaadanud ja vaadanud. Mõnel korral toimus laval nii palju huvitavat, et raske oli jälgida. Teist poolaega mõistsin ma palju paremini kui esimest. Oli arvukalt tabavaid stseene ja vaimukaid kohti. Laval oli tegelasi alustades joodikutest ja ülilühikeste kleitidega tütarlastest, lõpetades nunnade ning filmitähtedega, vastupidiselt esimese vaatusele, milles olid terve aeg samad kostüümid. Kasutusel oli mitmeid rekvisiite, näiteks fotokad, käekotid, hiigelkübar, kaabud, pudel ja nii edasi. Mulle meeldis ka see, et kõikide kleitide vahel olid väikesed variatsioonid, need ei olnud kõik täpselt ühesugused. Mõnd hoogsat ja energilist kohta vaadates oleksin ka ise tahtnud lavale tormata ning üks tantsijatest olla. Kui etendus lõppes ja eesriie ette laskus olin ise endale üllatuseks küllaltki kurb, sest oleksin valmis olnud veel ja veel jälgima. Gatsby/ La Dolce Vita lavastus on tõesti suurepärane!

Kadri Joala, 8. klass