Hipp Saar – “Faust”

Taevase pala tõlgendamine

Vanemuise „Faust“, autor Johann Wolfgang Goethe, lavastaja Hendrik Toompere

Inimesed ei suuda kunagi lõplikult aru saada kolmest asjast: universumist, teispoolsusest ja J. W. Goethe „Faustist“. Eks kõik need kolm ole kuidagimoodi seotud üleloomulike vägedega ning neis on peidus mingi külgetõmbejõud, mis kutsub inimesi aina uuesti ja uuesti neist sügavat sisemist tõde otsima, aga ikka ilma tulemusteta. Vanemuises etenduv „Faust“ annab võimaluse küsida, kas Hendrik Toompere suutis oma dramatiseeringu ja lavastusega leida päris tõelise selgitava lahenduse tuntud hämarale segadusseajavate punutistega värssjutustusele mehest, kes enda sisemise rahu leidmiseks sõlmis lepingu Kuradiga.

Muidugi vajab seesugune suurteos suuri kärpeid oma keerdkäikude arvelt ning selle töö võib lugeda õnnestunuks, sest sisu on originaalilähedaselt säilinud, ehkki küll kontsentreeritult ja mõningate muudatustega, aga on siiski selge ja arusaadav ka neile, kellele Vanemuise lava pakub esmakordset kokkupuudet faustoloogiaga.

Kogu näidendi värsskõne on kindlasti nii süüdlane „Fausti“ keerukuses kui ka abiline originaalajastu ja meeleolu tõetruuks edasiandmiseks. Samas oleks võinud näitlejad näha rohkem vaeva värsi loomupärase esitamisega, sest näiteks peategelase Fausti (Andres Mähar) tekst kadus tihti juba tema enda sisse või tuli välja puiselt nagu kooli etluskonkursil. Kõige rohkem loomulikku hingust puhus oma rolli sisse Marian Heinat, kes kehastas Margarethet. Kesine diktsioon ja kõrvaltegevustest tingitud taustamüra olid kindlasti põhjused, miks lavaloo hoog aeglustus ja mõned pealtvaatajad segadusest puhkamiseks suikuma jäid.

„Fausti“ kõrgem seletamatu vägi on kindlasti soosinud kunstnik Pille Jänest lavakujunduse loomisel. Esimese vaatuse algsed dekoratsioonid tõotavad küll Goethe ajastule omast kostüümidraamat ning järsk muutus kõledate liikuvate modernsete valgete seinte vastu tundub kohatu, ent see on märk püüdest tuua Fausti lugu tänapäeva, kui ta oma turvalisest koltunud õlilambiga kodust Mefistofelese juhatusel viiakse kuratlikku uusmoodsasse mobiiltelefonide, lapsevankrite ja mõõdulintidega maailma.

Ebamaist tunnet rõhutab lavapõranda põrutushelisid summutav kate, mis teeb kõik liikumised graatsilisemaks ja kuidagi äraolevaks. Märkimisväärsed on näitlejate meisterlikud täpselt koordineeritud liigutused ja omavaheline koostöö, mis tuleb enim esile Martha (Linda Kolde) ja Mefistofelese (Reimo Sagor) suhtes. Kuratliku patuelu tülgastavust toovad väga hästi esile kummalise rolliga nõid (Margus Jaanovits) ning pärdikud (Jaanus Tepomees ja Veiko Porkanen), kelle ülepaisutatult labane tegevus ongi mõeldud silmi ja kõrvu häirima.

Ei žestides ega ka rekvisiitides pole midagi juhuslikku: ümberläinud puult pudenenud sidrun saab uue eesmärgi ja Faust leiab oma lõpliku rahu Kõrgmäestikus just oma vanal kulunud kodutoolil istudes.

Lavastuse tervikut rikuvad vaatajat ja etendust lõhestavad seinale kuvatud tegevuspaikade sildid, millel polnud sisulist vajadust.

Tänapäeva vaataja suudab kõige enam samastuda ilmselt Mefistotelese endaga. Loo kulg ja lahendus tõstavad tihti esile aktuaalseid teemasid seoses identiteedikriisiga ja iseeneseks jäämisega. Mefisto tohutu enesetõestamisvajadus, teiste ellu kippumine, patuelu ning põrgurahva ees kaduma hakkav autoriteet Saatanana panevad mõtlema, et elame maailmas, kus isegi Kurat ei saa olla tema ise. Kus Kurat ei saa kanda omale armsaid saba ja sarvi, vaid peab ringi silkama inimrüüs.

Fausti lavaletoomine on nagu karma: teed midagi valesti ja jälle pead proovima täiesti algusest uuesti. Samas pole eesmärgiks ümbersünniahelast vabaneda, sest muidu poleks enam midagi teatris nautida. Toompere lavastus Goethe „Faustist“ on kindlasti nautimisväärne, aga siiski absoluutset tõde ei avasta ning mingit üllatust või eriliselt uudset lahendust lahtimõtestamiseks ei paku. Toompere on küll taevase pala publikule ette valmistanud ja läbi mälunud, aga seedimine jääb igaühele enda teha ning pole kindel, kas see üldse võimalik on.

Hipp Saar, 12.klass