Juhan Pikamäe – “Faust”

Poolikuks jäävate liinide kompott: Hendrik Toompere „Faust“

Johann Wolfgang von Goethe „Faust“, üks maailmakirjanduse pärle, on arvatavasti üks teatrimaailma enim lavastatud teoseid. Hoolimata ajastust või geograafilisest asukohast ja sellest tulenevast kultuurilisest taustast jääb „Fausti“ süžee ja  intrigeeriv probleemistik kõlama paljude lavastajate ja teatritegelaste jaoks, tekitades küsimusi ja pakkudes inspiratsiooni. Värsis pärgamendile pandud mammutteos jätab tõlgendamiseks ja lavale toomiseks rohkelt võimalusi. Ometigi esines Vanemuise „Faustis“ liialt palju eriilmelisi interpretatsioone ja üksteisest oluliselt erinevaid lavatehnilisi võtteid, mis lõi lavastusest pooliku ja kergelt läbimõtlemata pildi.

Etendus algas paljutõotavalt. Lavakujundus oli võrdlemisi muljetavaldav, alusteksti lugedes kujutasin Fausti kabinetti just taolisena ette: igal pool vedelevad paberihunnikud, lohku istutud tugitool, ainult jumala armust seina ääres püsti püsiv riiul, mida katavad maalid ja kolbid, tolmune kantsel… Kuna olen ise lavatehnikuna töötanud, võtsin mõttes kolleegide ees mütsi maha. Ka sõnaline osa algas suurepäraselt: Fausti kehastanud A. Mähar tuli jõuga kabineti suuri uksi lahti lüües lavale, ise samal ajal ahastades: „Olen kõik läbi uurinud!“ Etenduse selles staadiumis tundus mulle, et Toompere on valinud klassikalise lähenemise, mis oli mulle igati meelepärane. Olen alati arvanud, et kirjanduklassikat, eriti sinna liigitatavaid näidendeid (heitkem praegu kõrvale asjaolu, et Goethe ei mõelnud „Fausti“ kirjutades selle lavale toomisele), võiks käsitleda klassikalises võtmes, lisamata sinna ekstreemseid modernseid kvintessentse. Ometigi ei kestnud mu meelerahu ülemäära kaua: peale Mefistofelese (R. Sagor) pigem kohmakat lavalaudadele ilmumist pöördus Toompere interpretatsioon klassikalt askeetlikult mõjuva minimalismi poole. Auerbachi õllekelder oli lumivalgete seinte ja valge linaga kaetud lauaga ruum, mis meenutas pigem viljakuskliiniku laboratooriumi kui 18. sajandi Saksamaa räpast kõrtsiurgast. Mainit stseenis avaldus ka üks Eesti teatripubliku iseloomulik omadus, mis mind isiklikult teeb natuke nukraks: ei ole naljakamat nähtust kui viinauimas inimest kehastav näitleja, kes laval lällab ja pidevalt iseenda jalgade otsa koperdab. Seetõttu möödus umbes veerand tundi väldanud stseen publiku naerulagina saatel, mis minu arvates oli kohatu.

Auerbachi keldrile järgnes sündmuspaikade jadas nõiaköök. „Fausti“ originaaltekstis on see jällegi hämaravõitu kelder, kus toimetavad lisaks nõiale endale ka kaks pärdikut. Otseloomulikult oleks minust olnud naiivne oodata kava lugedes lavale kaht ahvikostüümis näitlejat, kes segavad nõiakateldes podisevaid ollusi ja karglevad laval ringi, pikk saba taga. Selline lahendus oleks olnud lapsik ja muutnud stseeni üldpildi kuidagi juveniilseks. Ometigi ei olnud ma valmis ka hoopis teiseks äärmuseks, mida olid äärmiselt ebameeldiv vaadata. Stseen kujutas kaht „pärdikut“ dressides noormeestena, kelle käitumine meenutas sügava vaimupuudega inimese maneere: rangis jalgu järel lohistades ning käte ja peaga ebamääraselt ringi vehkides lalisesid nad nagu imikud, kiljusid, ja pritsisid igale poole tatti laiali. Püüdsin küll stseenist leida teatavaid paralleele alustekstiga ja kunstilisi sümboleid, ent see ei tulnud mul välja. Minu arvates oli Toompere lavastades liialt tänapäevase peavooluga kaasa läinud, soovides tükki põimida ülijõulise füüsilise teatri elemente. Lüke jäi minu jaoks arusaamatuks ning rikkus suuresti õhtuse teatrinaudingu.

Ometigi tasus minimalistlik stseenikäsitlus end ühes kohas ära, nimelt Fausti ja Margarethe kohtumisel. Kunstnik eelistas õnnestunult pappseintega majadest ümbritsetud tänavale peaaegu et tühja lava, vältides niimoodi suhteliselt klišeelikku konseptsiooni. Ka näitlejatööd andsid stseenile oluliselt usutavust juurde: Mähar ja Margarethet kehastanud M. Heinat otsekui armusidki teineteisesse otse lava peal, nende miimika oli niivõrd peen. Mähari niisketes kutsikasilmades välgatas hetkeks tõeline kiindumus. Mainit stseenile järgnes ehk etenduse kõige vaimukam pilt: nõiduslikku ehtekarpi imetleva Margarethe ette ilmub papp, kelle kostüüm oli (loodetavasti) taotluslikult natuke stereotüüpne või ülelihtsustatud, võtab ehtekasti kaenlasse ja vantsib lava taha tagasi. Kirikuisa silmades peegeldunud väsinud tülpimus ja natuke taaruv samm sobis etendusse nagu rusikas silmaauku, olles tasakaaluks üldisele kergelt rõhuvale alatoonile.

Teise vaatuse algus kujunes sama piinavaks kui seda oli olnud nõiaköögis toimunu: lavasuits lõi küll sobiva müstilise õhkkonna, ent näitlejatööd jäid taaskord arusaamatuks: laval toimus tõeline orgia. Karjuti, tatistati, kiljuti, tõmmeldi krampides põrandal… Võib-olla peitusid lavalises liikumises teatavad nihilistlikud sümbolid, ent mina neid lahti mõtestada ei suutnud. Häiris ka asjaolu, et Mefistofeles rääkis aeg-ajalt telefoniga: taoline teguviis lõi minu jaoks uppi kogu lavastuse ajalise raamistiku. Küll aga väärib kiitust Fausti surma stseen: selmet korraldada dramaatiline ja ebavajalikult pikaks venitatud hukkumisstseen, mida palistavad filosoofiliselt sügavamõttelised viimased sõnad, kukkus Faust lihtsalt taustaks olnud Ardo Ran Varrese suurepärase muusika lõppedes surnult maha. Ka nimitegelase surmale järgnenud Mefistofelese raevuhoog oli veenev: julgeksin väita, et tegemist oli ainsa stseeniga, kus Reimo Sagor ei pingutanud liialt üle, vaid realiseeris oma tõelise näitlejapotentsiaali.

Kuigi etendus lõppes minu jaoks meeldiva stseeniga, oli üldmulje lavastusest endiselt kergelt segadusttekitav ja keskpärane. Goethe „Fausti“ on küll küllaltki keerukas efektselt lavastada, ent usun, et kui Toompere oleks jäänud truuks klassikalisele lähenemisele (ehk lõpetanud nii, nagu alustas), mitte proovinud ühe projektiga tegeledes rööprähelda, oleks teosest kujunenud ajastutruu ja elegantne tervik.

Juhan Pikamäe