Kirke Hovintalo – “Beatrice”

Igavene elu – võimatu või võimalik?

Igavene elu on miski, mille poole on püüeldud juba sajandeid. Kas nüüd olemegi lõpuks jõudnud aega, mil see on võimalik? Siret Campbelli näidendis “Beatrice”, mille lavastas Vanemuise teatris Ain Mäeots, ollakse surematusele igatahes väga lähedal. Teadvuse digiteerimine ning asenduskeha kasutamine on sammud lähemale igavesele elule.

Etenduse keskmes on abielupaar Tom ja Kristi (Priit Strandberg ja Marian Heinat), kes saavad peagi lapse, ning nende sõbrad Laura ja Yock (Linda Kolde ja Veiko Porkanen), kes on äsja soetanud omale uue nutika kodu, mida juhib tehisintellekt Zeus. Yock on lasknud endale kuklasse paigaldada kiibi, mis tema teadvust pidevalt salvestab ning võimaldab tal tööd teha magades, nii et tema mõistust kiibi kaudu kasutatakse Ühisajus. Tom on kogu sellisele kiibistamise täielikult vastu ja naerab Yocki välja. 

Kui Kristi autoõnnetuses sureb ja Tom saab endale kiibi, mille Kristi oli eelnevalt endale paigaldada lasknud, on ta valiku ees, mida teha selle kiibiga – kas aktiveerida kiip või mitte. Tom siiski teeb seda, mispeale ei ole enam miski endine. Algul on kõik hästi ja ta  suudab jälle edasi elada, vesteldes Kristiga, kuid ühel hetkel vaid rääkimisest talle ei piisa – ta tahab oma naist tuua tagasi, kasutades selleks asenduskeha võimalust. Surrogaatluse vastu on nii Tomi ema Tamara (Liina Tennosaar), kes on kogu aja Roosi (Eliise Mustkivi), Tomi ja Kristi tütre eest hoolitsenud ning abielupaari sõbrad Laura ja Yock. Tom ikkagi otsustab oma naise kiibi paigaldada uude kehasse ja varsti ongi Kristi (Kärt Tammjärv) tagasi, kuid uue kehaga on raske ja pea võimatu harjuda.

Enim jäin mõtlema sellele, kas sedaviisi surematus on ikka mõistlik ja vajalik. Nähtud etendus pakkus välja kaks varianti inimese igaveseks eluks. Ühe võimalusena kasutati teadvuse digiteerimist, mille kaudu hiljem oli võimalik kadunukese teadvus ellu äratada ja temaga suhelda. Kui inimene sureb, siis tavaliselt on tema lähedastel aega leinamiseks ja hüvasti jätmiseks, aga sedasi digiteadvust kasutades kaob see võimalus justkui ära, sest lahkunu on ikka kogu aeg olemas, seda küll vaid hääle kujul, aga siiski olemas. Kõige hullem ilmselt ongi see, et ta on olemas vaid oma häälega: see tekitab tunde, et inimene on ikka veel elus, aga justkui mõneks ajaks reisil või komandeeringus. Samas on mingi aeg digiteadvusega suhtlemine mõne jaoks lohutav, sest annab võimaluse edasi lükata reaalsusega silmitsi seismist, et armastatud inimest enam ei ole, ühel hetkel võib see aga hakata hulluks ajama, sest teatakse, et inimest tegelikult enam ei ole, ja ei olda kindel kelle või millega päriselt räägitakse ja ühel hetkel jääb üksnes armastatu hääle kuulmisest väheseks. Nii nagu juhtus ka Tomiga: ta pidevalt kuulis oma naise häält, aga mõne aja möödudes vaid häälest talle ei piisanud. 

Teise võimalusena käsitleti etenduses järjekordse surematuse variandina asenduskeha kasutamist. See on ilmselt hullemgi kui verbaalselt lahkunuga edasi suhtlemine, sest surrogaat on siiski võõras inimene, kuigi mõtted ja mälestused on samad, mis endisel inimesel, aga keha ja välimus on teine. See viis ei lase ka ümbritsevatel inimestel oma eluga edasi minna. Nad on teinud rahu sellega, et nende sõber, minia, õde vm puhkab oma viimses sängis, aga ühtäkki astub nende uksest sisse keegi, kes väidab ennast olevat nende armastatud inimene teise kehas. Nii nagu etenduses, kui Kristi oma uue välimusega läks Laurale külla, ei suuda Laura sellega harjuda, et talle vaatab otsa täiesti võhivõõras inimene, kes väidab, et on tema parim sõbranna Kristi. Selline uue keha kasutamine võib lähedased segadusse ajada ja ilmselt ei ole sellega mitte kunagi võimalik täielikult ära harjuda, sest on palju mälestusi, mis on seotud vana keha ja näoga.

Ühe surrogaatluse ohuna puudub garantii, et eelnevast kehaomanikust midagi kaasa ei tule, väidetavalt on kogu tema teadvus kustutatud ja annetatakse vaid keha, kuid kindlus selleks puudub. Nii juhtub ka etenduses, et Kristi ei saa enam ühel hetkel aru, kes ta tegelikult on, ja mulle tundus, et teda hakkas mõjutama keha eelnev omanik, mitte küll mõtetega, aga käitumisega, mis tulenes ilmselt ka sellest, et Kristi teadvus ei suutnud harjuda oma uue kehaga. 

Mulle tundub kohatu sellisel kujul igavene elu – see ei ole aus ei lahkunu ega tema lähedaste suhtes, sest nad peavad oma elu edasi elama lahkunu hääle või uue kehaga. Kadunukese suhtes ei ole digiteadvuse kasutamine aus, sest temaga suheldes tunneb ta, nagu oleks ta veel olemas. Nii, nagu ühel hetkel ei piisanud Tomile Kristiga rääkimisest, jääb ka lahkunule väheks vaid kuulmisest, kuidas tema armastatute elud edasi lähevad. 

Kõik etenduses osalenud näitlejad tundusid omavahel hästi kokku sobivat – nad mängisid oma osa suurepäraselt välja, nii et jäi mulje nagu oleks see nende endi päriselu, mitte näidend. Eriti jäi silma Priit Strandberg alias Tom, kes oli oma rolli erakordselt hästi sisse elanud, etendades masenduses Tomi või elurõõmsat isa oli tunda, kuidas ta ka päriselt on oma rollis sees ja tundis seda valu või rõõmu. Lavastaja Ain Mäeots on etenduse andekalt ja paeluvalt üles ehitanud, kordagi ei tekkinud igavus hetke või tunnet, et miski oleks üleliigne või millestki puudus. 

Etenduses oli väga geniaalselt ära kasutatud üles-alla liikuvaid mitmetasandilisi paneele, millele projektoriga kuvati erinevaid maale, videoid ja pilte. Yocki ja Laura kodu sisustuses kasutati erinevate tuntud maalikunstnike teoste kuvandeid, nagu Leonardo da Vinci “Mona Lisa” ja Vincent van Gogh “Tähistaevas”. 

Mina väga nautisin etendust: see oli samal ajal naljakas, mõtlemapanev ja ka hirmutav edasise (tuleviku) suhtes. Hirmutav seetõttu, et mingil määral on igavene elu mõeldamatu, aga samas tänapäevase arengu juures tundub, et miski ei ole enam võimatu. Soovitan seda vaatama minna inimestel, kes on avatud meelega ja huvitatud tulevikust.

Kirke Hovintalo