Kristin Reino – “Suluseis”

Ka valges on hämar

Andres Noormetsa lavastus „Suluseis“ põhineb noore Rootsi dramaturgi Kristian Hallbergi näidendil, mis toob puhtalt ja konkreetselt välja mitmed tänapäeva ühiskonna valupunktid. Sama puhas nagu publikule serveeritud probleemide kogum, on ka lumivalge lavakujundus, mis sisse astudes kohe pilku püüab. Skandinaavialikult minimalistliku black box’i (antud juhul pigem white box’i) parempoolses küljes on piklik aknariba, läbi mille on võimalik näha kasti sisse. Valge ruumi publikupoolsel küljel on aga lai istumisriba, kuhu on asetatud veepudel ja sinine kriit. Umbes viis minutit enne etenduse algust siseneb Marika Barabanštšikova, kes asub juba niigi valget pinda veelgi eredamaks puhastama. Publiku seast on kosta sosinaid ja arutletakse, kas etendus juba käib. Mõne aja pärast palub Barabanštšikova telefonid hääletuks panna ja tutvustab publikule lavastuses üsna olulist rolli mängivat vilet. Seejärel kustuvad tuled ja erkvalge lava koos valgesse riietatud näitlejatega tõuseb veelgi rohkem esile.

Lavastuses osalevad lisaks Marika Barabanštšikovale veel ka Leila Säälik, Margus Jaanovits, Kärt Tammjärv ja Maria Annus. Marika Barabanštšikova on siiski ainus, kes ei näitle laval, vaid istub publiku seas. Kui etendus on paar minutit kestnud, ilmneb ka tema tegelik olulisus: Barabanštšikova ehk H. võib kogu etenduse pausile panna talle sobival ajal. Selleks vilistab ta jalgpallivilet ning kutsub lava ette erinevaid tegelasi. H. esitab küsimusi, nagu kes sa oled, kus sa viibid, miks sa seda teed. Etenduse jooksul jõuavad temaga vestelda kõik tegelaskujud. Veidi arusaamatuks jääb H. tegelaskuju tegelik olemus ja tagamõte lavastuses, mis muudab ühtepidi olustiku müstilisemaks ja annab mõtlemisainet, kuid teisest küljest jätab selline teadmatus kuidagi tühja tunde. Võib-olla on selline tühjustunde tekitamine taotuslik, kuid isiklikult leian, et H. tegelaskuju tagamõttel oleks võinud konkreetsem vastus olla. Seetõttu ei mõju tegelaskuju ka piisavalt intensiivselt, kuna raske on arvestada tegelasega, kelle kohta info praktiliselt puudub.

Läbi etenduse on korduvaid viiteid jalgpallile, mis tundub olevat mugavdatud mudel elu demonstreerimiseks. Esmane viide on draama pealkiri „Suluseis“, mis paljudele seostub esmalt kindla terminiga pallimängust. Ka pereisa K., keda mängib Margus Jaanovits, on kirglik jalgpallihuviline. Lisaks armastab Kärt Tammjärve kehastatud 6-aastane K. tütar Lee jalgpalli ning nagu mainitud, vilistab H. aeg-ajalt jalgpallivilet, et tegelasi küsitleda. Tekib mulje, nagu ongi kogu teatrilava justkui elumäng ja salapärane H. kõike kontrolliv jalgpallikohtunik.

Mõeldes pikemalt jalgpalli ja elu võimalikule sarnasusele, ilmnevad mitmedki ühised omadused. Riigid võistlevad omavahel pidevalt, kas siis näiteks majanduslikult, olümpiamängudel või ka sõdades. Igal rahvusel on oma värvid ja sümbolid ning mõned on tugevamad, teised nõrgemad. Kasutatakse ka pettusi ja keelatuid võtteid, kuid kui kohtunik on läbiräägitav või selgroota, siis ei pruugi sellise teguviisi eest punast kaarti saada. Ka elu võib jaotada poolaegadeks ehk erinevateks eluetappideks. Ja viimaks suluseis. Kui lavastuses küsis Lee isalt, mis on suluseis, andis viimane talle definitsooni, mis näis pärinevat entsüklopeediast. Tegelik suluseis kujunes välja aga näidendi lõpus, kus pereisa suhted emaga olid äärmiselt pingelised, mured tütre ja sisserändaja taustaga lasteaiakaaslase sõnavahetuse pärast suured ning vastuolud K. näilise ja tegeliku rassismi suhtumise vahel tugevad. Kõige selle juures ei taju K. enda tegelikke probleeme ja süüd ning kõik ongi justnagu ummikus, suluseisus.

Nagu alguses mainitud, pakub suluseis mitmeid aktuaalseid probleeme publikule justkui valgel kandikul. Sisserändajad, rassism, eelarvamused, inimese hingeline segadus – need on peamised märksõnad, mis näidendit läbivad. Kõige selle ilmestamiseks on valge lavakujundus väga sobiv, sest näitab, et isegi nii puhas ja süütu värv nagu valge, peidab sisimas tumedaid probleeme. Arvestades seda, kui palju on immigratsioonikriisist viimastel aastatel juttu olnud, võib tekkida kahtlus, kas „Suluseisul“ on midagi uut pakkuda. Kahtlemata on. Andres Noormetsa lavastuses on kõik justkui uus ja värske, ent terav ja kibedalt äratuntav. Näitlejatöö on professionaalne ning inimese hingepõhi on kõige ehedamal kujul Sadamateatri seinte vahele toodud.

Kristin Reino