Lavastuse “Klaver” arvustus

Kunst on ilu. Pole vahet, kas kaunis klaverimäng või ballett. Kunst ühendab inimesi, kunst teeb kõik ilusaks.

Vahepeal võib alustada ka lõpust ja tundub, et ma lähen oma ballett-draama „Klaveri“ arvustuse puhul just sellist teed. Pärast etenduse nägemist kummitasid mind erinevad tunded, mida hiljem oli üsna keeruline paberile panna. Selle arvustuse avalaused on need mõttekillud, mis leidsid tee märkmikku kohe peale etendust ning kirjeldavad minu arvates hästi toona valitsenud emotsiooni.

Sattusin vaatama just seda lavastust, sest see tundus huvitav ja uus. Olen senini kogenud nii balletti kui ka draamat, kuid mitte kunagi ballett-draamat. Veel oli minu jaoks kutsuv etenduse pealkiri, sest vaatajana on minulgi antud instrumendiga isiklikud suhted. Laulusõnadki ütlevad, et igaühel oma pill. Klaver on minu pill ja ma olin huvitatud selle nägemisest, kuidas sirgub ühest klaverist,  ühest pianistist Vanemuise teatrilava vääriline vaatemäng.

Astudes udusel laupäeval Sadamateatrisse oli esmamulje etendusest sama sünge kui ilm Tartus, sest lavakujunduses domineerisid must, valge ja peamiselt hall värvitoon. Seega ei saa öelda, et esmamuljega oleks publik kohe kusagile teise dimensiooni lennutatud. Esmalt oli lava keskel näha ka klaver, mis vahel küll korraks kadus, kuid jäi etenduse keskseks objektiks ja sümboliks lõpuni välja.

Mulle väga meeldisid „Klaveris“ kasutatud kostüümid. Lemmikstseenid olid kindlasti need, kus naisartist keerutas krinoliin-kleidis balletti nii, et esiridades oli isegi kerget tuuleiili tunda. Veel saadaksin head sõnad teele peaosa Ada McGrathi mänginud Maria Engelile. See, kuidas ta oma tegelase pillimängimisest tekkinud isiksuse õitsele tärkamist ja elurõõmu tantsides edasi andis, oli lausa imeline, kui et mitte vapustav.

Laval esitatud lugu oli ilus, intensiivne ja dramaatiline. Etenduses esinesid paljud erinevad kunstid ja suhtlemisvormid läbisegi, kuid loo arenemise mõttes täiesti loogilises järjekorras. Oli eesti keelt, inglise keelt, varjuteatrit, videoklippe, balletti ja draamat. Tegu oli igas mõttes erilise etendusega. Siiski, ehkki dialoogi oli lavastuses paljudes stseenides, jäid siiski natuke segaseks mõned loo osad, näiteks Ada ja George`i vaheline kokkulepe. Kui etendusele mineja on kursis ka filmi ja/või raamatuga, on kindlasti ka laval toimuvat lihtsam jälgida.

Kindlasti muutis kogu kogemuse emotsionaalsemaks ka väike publik. Kui viimasest käidud etendusest on meeles, kuidas artiste laval sai lausa binokliga vaadatud, et neid paremini näha, siis „Klaveri“ kogemus oli midagi täiesti vastupidist. Tundsin ennast teatrisaalis väga etendusse kaasatuna ja ma usun, et nii lähedalt kunsti kogemine oli suures osas süüdi selles, et ma hiljem nii võimsa positiivse elamusega kodu poole lahkusin.

Klaver“ oli minu jaoks väga positiivne esime balett-draama kogemus. Erinevad aspektid muutsid selle minu jaoks emotsionaalseks ja isiklikuks kogemuseks. Võib-olla ootasin, et etendus oleks minu jaoks veidi rohkem inspireeriv, kuid sel korral tuli mul leppida lihtsalt kaunist vaatemängust saadud elamusega.

Brita Herja, 10. klass