Lavastuse “Suluseis” arvustus

13.jaanuar oli mul võimalus näha Kristian Hallbergi kirjutaud ja Andres Noormetsa lavastatud draamat, mis etendus Sadamateatris. Etendus oli ühesvaatuses, mis tegi asja veel meeldivamaks. Muidugi pole pikkus võrduv sellega kui hea on etendus.

Kunas olin tutvunud etendusega ka juba proovis, sest mul oli au olla Andres Noormetsa töövarjuks, teadsin ma, mida oodata. Etendus ületas kõik mu ootused. Suluseis rõhub tugevalt sellele, kuidas märgatakse pindu teise silmas, aga palki enda omas ei märgata. Samuti rõhuti etenduses rassisimile ja kuidas see mõjutab otseselt igats nahavärvist inimesi- valgeid, kes peavad olema eriti ettevaatlikud, mida nad ütlevad ja muu nahavärvi esindajad, sest nende kohta käivate eelarvamuste tõttu on erilist kohtlemist oodata.

Enne etendus kuulates teiste inimeste arvamusi, millest antud etendus rääkida võis, kuulsin algavaid debatte erinevate riikide välispoliitika asjus ning üks eriti naljaks kommentaar, mis mulle kõrva jäi oli nimelt ühe härrasmehe pettumus, et etendus ei keskendugi jalgpallile.  Etendus oli meeldivalt humoorikas ja nii mõneski kohas publik turtsatas naerust. Samas oli keskenutud ühiskonnas levivale probleemile ning see kumas läbi teravalt kõikidest naljadest ja steenidest.

Eriti meeldis mulle, see et Marika Barabanštšikova tegelane H asetses viimases pingireas ja oli justkui südametunnistus või mingi kõrgem jõud, alateadvus või midagi sarnanst. Nautides vaadet esireas ei tekkinud mul kordagi soovi vaadata taha ja näha kust see hääl tuleb. See, et valgus langes ühele näitlejale, kellega hääl parasjagu rääkis tõmbas mind hetkesse ja pani mõtlema mu oma südametunnistusele.

Teiseks meeldis mulle Kärt Tammjärv, kes oli etenduses nimega Lee. Mulle meeldis, see et Kärt suutis jätta mulje, et ta ongi 6-aastane laps, mitte üle 20-aastane näitleja. Tema esituses oli siirust ja uskumist, et ta ongi tagasi lasteaias.

Etendus oli kergesti jälgitav ning väga sügava mõtteline. Kojugi minnes veel sai pikalt arutatud nähtud etendust. Sooviks tänada Kristian Hallbergi teose kirjutamise, Kadri Pappi selle tõlkimise ja muidugi Andres Noormetsa lavastamise eest. See oli tõesti üks etendus, mis jättis sügava jälje.

Diana Zvonkova, 12. klass