Lisbeth Vallimäe – “Persona”

Maskide taha peitumise mäng

26.jaanuaril esietendus Vanemuise teatri väikeses majas Ingmar Bergmanni filmi “Persona” ainetel põhinev samanimeline lavastus, mille seadis lavale Ain Mäeots.

Lavastus “Persona” jutustab loo kahest naisest: tuntud näitlejast Elisabeth Voglerist ning tema hooldusõest Almast. Elisabet Vogler, tuntud näitleja, lõpetas etenduse “Elektra”  ajal rääkimise. Alma, Elisabeti hooldusõde, kes on väga noor ja kogenematu, ei usu, et ta saa hakkama ülesandega Elisabeti aidata. Kuna teraapia ei ole Elisabeti olukorda kuidagi parandanud, otsustab arst Vogleri ja Alma saata rannamajakesse mere ääres. See muudab mõlema naise elu.

Etenduse “Persona” puhul tekib suur küsimus, mis juhtus Elisabet Vogleriga ja miks ta vaikib. Miks nii palju erinevaid rolle mänginud, inimeste tundeid väljendanud näitleja enam rääkida ei soovi? Võib tunduda, et terve etendus pöörleb selle küsimuse ümber ja muu olulist rolli ei mängi, kuid tegelikult saame me rohkem teada Alma elust, tunnetest,

suhetest, siseheitlustest. Me saame kahest naisest infot ainult Alma monoloogide kaudu. Kuigi õde Alma ei tea Elisabetist suurt midagi ning räägib üksnes enda kogemustest, annab see meile rohkem aimu Elisabetist- see, kui osavõtlik Vogler Alma juttude osas on ning kuidas ta nendele reageerib, millist emotsiooni välja näitab, ongi kahe naise loo võtmeks.

See kõik viib omakorda  reetmise teema juurde. Pärast seda, kui Elisabeth on taibanud, et on sõnagi lausumata õde Alma ees oma maski maha rebinud, mõistab ta, et on ennast reetnud, ja seetõttu tahab ka mingil moel paljastada õde Almat. Ei leidu muud põhjendust, miks Elisabet kirjutab oma raviarstile kirja asjadest, mida Alma on usaldanud vaid Elisabethile: nooruspõlve seksiseiklustest ja abordist. Kui Alma seda kirja loeb, siis ta tabab ära ühe näitleja hirmudest, milleks on täita üht esmast rolli naise elus – emaks olemist. Sellest võib lahti hargneda ka Vogleri vaikimise peamine põhjus. Ehk just tänu näitleja ametile, kus naine on mänginud teatrietendustes ja filmides erinevaid rolle, on ta kaotanud oma tõelise mina, selle, kes ta on tegelikult, ja seetõttu ka olulised perekondlikud ja ühiskondlikud rollid unustanud, unarusse jätnud. Särava maski taha oli peitnud end tegelikult katkine hing.

Sellest etendusest jääb paratamatult õhku palju küsimusi, millele peab vaataja ise vastuse leidma. Seda lugu saab käsitleda ka kui ühe naise võitlust tema kahe olemuse vahel. Lavastuse lõpu poole on järjest selgemad Elisabeti ja Alma sarnasus nii nende mõttemaailmas kui kogemustes, mis võib tähendada ühe naise sisemist võitlust. Kuid tervet lugu saab tõlgendada ka kui kahe erineva naise kujunemist ja oma loo rääkimist siin maailmas. Seda esile tuua, kuidas inimeste elud võivad olla nii sarnased, kuid samas väga erinevad. Vaataja saab võrrelda, kuidas inimesed käituvad ja end erinevates olukordades väljendavad.

Elisabeth Voglerit mänginud Linda Kolde suutis väga hästi oma rolli välja mängida. Kuna ta pidi terve etenduse aja vaikima oli väga oluline näha tema kehakeelt ja miimikat, minu meelest  suutis ta väga hästi vaatajani tuua kõik emotsioonid.

Hooldusõde Almat mänginud Ragne Pekarev oli oma rollis väga usutav, oma rolli väga hästi sisse elanud ja pühendunud, tema rõõmsameelsus, plikalik olek ja energilisus, kuid samal ajal pelglikkus olid väga kaasahaaravad.

Raviarsti mänginud Marika Barabanštšikova oli etenduses väga vajalik: ta andis edasi loo raami.

Lavakujundus oli pigem lihtne ja tagasihoidlik, kuid sobis antud etendusse suurepäraselt.Taga taustal olevad videod ja taustapildid mõjusid efektselt.

Etendus oli väga huvitav ja paeluv. Lavastusest jääb õhku palju küsimusi, mis tuleb vaatajal endal lahendada, kuid see kõik annab etendusele palju juurde. “Persona” lavastaja kui ka näitlejad olid endale väga hästi selgeks teinud selle, mida neile see etendus tähendab ja kuidas nad seda enda mõtetes käsitlevad. Lavastaja tegi tublit tööd ja lõi väga tugeva ja kvaliteetse lavastuse.

Lisbeth Vallimäe