Markus Laanoja – “Faust”

Doktor Fausti õnnetuse retsept

Maailma ning inimkonna kontekstis on igaüks meist vaid tähtsusetu murdosa, mööduv silmapilk. Kuid inimene ei näe suurt pilti, vaid peab oma elu erakordseks ning tahab seda elada tundega, et temal on võimus maailma üle, mitte vastupidi. Just sellist vaatepunktide kokkupõrget kujutab lavastaja Hendrik Toompere lavastuses „Faust“, mis näitab peategelase sisekonflikti kaudu kõigi inimeste püüdlust muuta enda eksistents millekski rohkemaks kui pelgalt eksistentsiks, soovi endast märk maha jätta ja lootust jõuda elu mõtteni.

Etendus algab Fausti monoloogiga, mille jooksul doktor kirjeldab oma rahulolematust: kogutud teadmised ei ole aidanud tal muukida lahti maailma saladusi ning leida kõike juhtivat imeväge, mistõttu ei suuda Faust enam naudingut tunda. Pääseteed pakub talle kuratlik Mefistofeles, kellega mees õnne leidmiseks lepingu sõlmib. Sedasi hakkab Faust kõndima mööda vallatuste teed, kus loeb hetkeline iha ja tagajärjed ei oma tähtsust, kõike soovitut peab lihtsalt saama võimalikult kiiresti, et oma tunge rahuldada. Üsna kiiresti ilmneb, et see on jalutuskäik mööda spiraali, mis viib inimest põhja, ning tegude mõjud hakkavad rusuma mehe südametunnistust. Säärasest õnnetusest kumab läbi paralleel praeguse ajaga, mil meid ümbritsevad dramaatilisus ja emotsionaalsus, lühikesed säutsud ning Facebooki postitused. Soov rõõmu kiiresti tarbida viis Fausti hoopis õnnetuseni ja hävitas võimaliku õnne Margarethega, kuid ometi on elu täna just tempole üles ehitatud. Üha vähem pööratakse tähelepanu tõelisusele ja lepitakse kunstliku rõõmuga, mis viivuks vilgatab, ent siis kustub. Tänapäevast teatrikülastajat võiks kõnetada ka Fausti kimbutanud probleemide alge ehk soov rohkem teada. Kuigi mehel oli tarkusi mitmest valdkonnast, ei suutnud ta nendega rahul olla ja soovis endale justkui jumalikku kohta, olla maailma suurimate saladuste teadja. Infoühiskonna liikmete ligipääs teabele on meeletu ning piiri ei paista ette tulevat, mistõttu on inimene praegu jumalasarnasem kui kunagi varem, mida nähakse kahtlemata teretulnud arenguna, ometi oli Fausti puhul soov enda piiridest välja murda tema kannatuste aluseks. „Fausti“ võime selliseid mõtteid tõstatada selget vastust või hinnangut andmata on põhjus, miks lavastus ka praegu relevantne on ja vaatajaid kõnetada suudab.

Eelnevast lõigust lähtuvalt jäi arusaamatuks tüki kunstiline lahendus. Esimese stseeni dekoratsioonid ja kostüümid tundusid vanaaegsed ning asetasid publiku ajas tagasi, kuid edaspidi püüti vaatajal tekitada seost tänapäevaga, näiteks kandis Margarethe kontsakingi ning räägiti telefoniga. Sellised detailid tundusid ebavajalikud, kuna etendusega oleks olnud võimalik suhestuda ka ilma nendeta – juba Fausti-loo sajanditepikkune tuntus ilmestab selle ajatust. Kohati tekitasid nii ilmselged vihjed kaasajale aga hoopis küsimusi ja viisid tähelepanu loolt mujale. Modernselt minimalistlik lavakujundus mõjus samas positiivselt, kuna aitas keskenduda tekstile ja näitlejatevahelisele suhtlusele.  Pisut kohmakalt oli lahendatud ka dramatiseering, sest ebaproportsionaalselt suur rõhk oli asetatud stseenidele, mille seos üldise looga jäi pigem häguseks, näiteks Walpurgi öö pidustused või kohtumine nõiaga. Tundus, nagu neid kasutati võimalustena näidata põnevaid kunstilisi lahendusi, kuid selle all kannatas etendus tervikuna, sest vähem jäi aega Fausti ja Gretcheni suhte kujutamiseks, mis on siiski lavastuse kõnekaim liin ja kirjeldab kõige paremini kuradiga sõlmitud lepingu mõjusid.

Etenduse suureks tugevuseks võib pidada näitlejatööd, eriti paistsid silma Mefistofelese rollis üles astunud Reimo Sagor ja Margarethe osa mänginud Marian Heinat. Sagor tekitas elava ja vallatu deemonina elevust iga kord, kui laval oli, ning kandis usutavalt edasi kuradi riukalikku iseloomu. Tema energia tekitas huvitava kontrasti Andres Mähari kehastatud Faustiga, kelle tegelaskuju oli palju tõsisem ja melanhoolsem. Sagori liigutused täitsid terve lava ja ta suutis alati pilku püüda. Mefistofelese toretsevale käitumisele vastandliku õrnusega imestas Marian Heinat, kes suutis enda värssteksti ilmekalt ja emotsionaalselt esitada, laskumata sealjuures deklameeriva kõnemaneerini. Tema õnnetus ja pettumus lõhestasid vaataja südame ning tekitasid kaastunnet, mistõttu muutus Gretcheni lugu Fausti omast etenduse lõpuks isegi olulisemaks. Mõjusalt kujutas Heinat ka tegelase arengut naiivsest tüdrukust räsitud neiuni, keda piinab kahetsus tehtud vigade pärast.

Kahtlemata on „Faust“ vaatamist väärt, kasvõi uurimaks, kuidas klassikaline teos laval välja näeb. Ometi jääb tunne, et modernsed lisandid ei anna lavastuse üldmuljele väga palju juurde ning pigem on kõnekas siiski loo tuum: inimese lootus elada erakordset elu, suutmata samal ajal leppida inimlike piiridega, märgata rõõmu olemasolevas ning soovimata ennast õnne otsimise raskustele tõeliselt pühendada.

Markus Laanoja