Mia Novek – “W”

Teatrilugu ja muusika Vanemuise 150. juubeliaasta lavastuses

15.novembril 2019. aastal käisin Vanemuise teatri suures majas vaatamas suurlavastuse „Teatrisaaga W“ kontrolletendust. Teatrisaaga autoriteks on Loone Ots, Anu Tonts, Rein Pakk ja Ain Mäeots, kellest viimane on ka etenduse lavastaja. Etenduse muusika on loonud Tauno Aints, Ardo Ran Varres ja Leslie Da Bass ning dirigendiks on Taavi Kull. Lavastusse on kaasatud nii näitlejad, tantsijad, orkester, ooperikoor kui ka bänd. Kuna „Teatrisaaga W“ jutustab Vanemuise teatriloost 1860ndatest kuni 1980ndateni, heites isegi pilgu korraks tulevikku, on ka muusika neid ajastuid iseloomustav, tuues meieni opereti, punaooperi, biitlid ja isegi regilaulu.

Esimene vaatus keskendus Vanemuise teatri kahele esimesele lavastajale, August Wierale ja Karl Menningule, ning sellele, missugune nägi teater välja nende ajal ja kuidas nad oma ametist lahkusid. Veel heitis esimene vaatus pilgu näitlejate vahelistele intriigidele ja kõigele, mis toimub etenduse valmimiseks lava taga. Vaatuse alguses jäi kohe silma üks iseärasus, milleks on asjaolu, et orkester ja bänd, mis on traditsiooniliselt paigutatud lavaauku, olid paigutatud seekord hoopis platvormidele lava tagumises otsas. Lisaks ei olnud orkestri asetus traditsiooniline. Dirigendist paremal pool olid teised viiulid, puhkpillid ja süntesaator, vasakul pool esimesed viiulid, trummid ja timpanid, kontrabassid, kitarr ja kannel; keskel aga tšellod ja vioolad.

„Teatrisaaga W“ esimeseks lauluks oli teatrit kiitev laul „On teater see, mis ülendab meelt“, mille esitas koor, tuues meieni erinevad stseenid, mida võiksime näha just teatris. Laul ise polnud kahjuks kuigi meeldejääv, see oli üsna lihtsakoeline, puudusid keerulised harmooniad ja viisikäigud, mis võis olla taotluslik, kuna tegemist oli muusikateatri algusajaga Eestis. Sama iseloomustus kehtis paljude esimese vaatuse palade kohta. Esimese vaatuse muusika kirjutas Tauno Aints, kes on loonud palju lastelaule, mida tunneme näiteks lastesaatest „Buratino tegutseb jälle“. Ta on kirjutanud ka muusika lastemuusikalile „Karlsson Katuselt“ (2015) ja lasteooperile „Guugelmuugelpunktkomm“ (2017). Esimese vaatuse lauludest jäi oma meloodia ja sõnumiga selgelt meelde laul „Esimeseks armastajaks“, kus Jaanus Tepomees näitas oma tegelase härra Rosenbachi kahepalgelisust kaunis laulus ning jättis oma armastaja Juuli maha, öeldes, et esimeseks armastajaks võib ta jääda vaid laval. Jaanus Tepomehe selge ja kõlav tenorihääl jäi selgelt meelde ning voolav muusika 6/4 taktimõõdus ja tants tekitasid tunde, justkui oleks tegemist kahe armastajaga Pariisis.

Lisaks avaldas esimeses vaatuses muljet Maria Annuse klassikaline lauluoskus ja näitlemine. Annus mõjus kui tõeline primadonna oma kõlava sopranihäälega, mida saime kuulda laulus „Kui praegu ma vaatan“, kus ta igatses oma armsamat ning esimese vaatuse lõpus paiknevas operetistseenis, milles ta koos kooriga laulis loo „Vaid kerge meel!“. Operett lõhkus oma rõõmsameelsuse ja meeltlahutava tooniga ära eelneva tõsise stseeni meeleolu, kus Hemming (Karl Menning) pani ameti maha.

Teine vaatus võttis käsile lavastaja Kaarel Irdi töö Vanemuise teatris ning nõukaaja. Vaatuse muusika kirjutas teine helilooja, Ardo Ran Varres, kes on loonud muusikat paljudele teatri- ja tantsulavastustele, samuti ka filmide ja kontsertide jaoks. Kuulates Varrese loomingut leidsin tema muusikas filmidele omase kerguse, kuid samas dramaatilisuse, mis manas silme ette kujutise erinevatest filmistseenidest. Helilooja helikeel on võrreldes Tauno Aintsi loodud esimese vaatuse muusikaga palju keerulisem ja dünaamilisem. Teine vaatus algas dramaatilise punaooperiga, kus koor ülistas Stalinit sõnadega „Suur juht ja õpetaja…“, mõlemal pool koori lehvimas punased lipud. Dünaamiliselt oli tegemist ühe võimsama koorilauluga selles lavastuses, kuid minu jaoks jäi koori esituses puudu selgest diktsioonist ja pateetilisusest. Etenduse teine pool oli tekstirikkam ning seetõttu jäi muusika tagaplaanile. Ainukesed lood, mida orkester ja bänd veel saatsid, olid laul „Psyche“, mille jooksul näitlejad panid oma näitlemisoskused proovile narkootikumi tarbinud inimeste näitlemisel, üks duett ja teise vaatuse lõpulaul. Ülejäänud aja laulsid näitlejad ise või kõlasid nn track-id, mida helimees oma puldist reguleeris. Meeldejääv oli viie näitleja esituses kõlanud Gustav Suitsu tekstile kirjutatud „Kerkokell“, mis oli suures osas esitatud luuletusena, kuid sõna „kerkokell“ esitati kõhinat tekitava dissonantse akordina. Viimaks kõlas lavastuse lõpus kogu näitetrupiga võimas regilaul, eeslauljaks Maria Annus, mis arenes lõpus välja ka mitmehäälseks lauluks. Siinkohal pean ära mainima, et vaatuse lõpuks võitsid Annuse madalam hääl ja rahvalik regilaulja tämber minu südame.

Kuigi „Teatrisaaga W“ mõlemad vaatused mõjusid muusikaliselt üsna erinevalt, oli see kujutatud teatriperioodide jaoks just nimelt vajalik, näitamaks muusikateatri arengut. Etendus andis mulle palju uusi teadmisi Vanemuise teatri ajaloost. Huvitav kogemus oli näha orkestrit ja bändi lava peal, mitte lavaaugus, kuigi mikrofonide paigutamist ja heli arvesse võttes oli tegemist ebapraktilise lahendusega. Vanemuise ooperikoor mind kahjuks ei vaimustanud, see eest oli aga soliste, näiteks Maria Annus ja Jaanus Tepomees, kes suutsid mind oma näitlejameisterlikkuse ja lauluoskusega võluda. Soovin kindlasti näha lauljate edasist arengut ja kuulda lauludes selgemat diktsiooni, et meie eesti keel saaks kõlada kaunilt ja arusaadavalt ka publikule.

Mia Novek, 12. klass