Ooper “Rehepapp”

Käisin esmakordselt etendust “Rehepapp” vaatamas 4.oktoobri 2015. Olin varasemalt lugenud Andrus Kivirähki samanimelist romaani, mis mulle väga meeldis. Ootused olid väga kõrged.  Esmalt räägin veidi lavakujundusest ja kostüümidest.

Minu meelest oli tegu ääretult nutika lahendusega. Euroalused on lihtsad, kuid nendega annab luua väga mitmeid  erinevaid interjööre, mida ka tehti. Lavakujundus sobis väga hästi kokku lavastusega.
Kostüümid olid väga ajastutruud. Samuti üsna lihtsad, kui välja arvata rõivad, mida kasutati mõisaelu kajastamisel peol ja mõisapreilil, kuid ka need kostüümid olid väga efektsed.

Nüüd siis etendusest.

Etendus üldjoontes oli suurepärane. Mulle meeldis väga stseen, kus Jaan oli seepi söönud ja palus  rehepapilt abi. See stseen oli veidikene hirmuäratav, kuid samas väga kaasahaarav. Kõik stseenid, kus sulane Jaan mängis olid väga humoorikad ja seda oli kuulda ka publikureaktsioonist.
Siin kohal kiidaks sulase Jaani osatäitjat Rasmus Kulli. Järgmine minu lemmik stseen oli hingedepäev. Eriti meeldib mulle stseen, kus hinged kõik koos laulavad. See on väga lõbus ja kohati ka väga armas koht etenduses. Lugu, mida hinged laulsid jäi väga eredalt meelde!

Mõisaelu stseenid olid kõik väga vahvad, kuid kõige lummavam stseen neist oli kubjas Hansu esmakordne kohtumine mõisapreiliga. Siinkohal tuleb samuti kiita näitlejatööd ja eriti Hansu osatäitjat. Selles stseenis on siirus ja ehedus ning samuti muudab stseeni eriti imeliseks muusika.

Kui rääkida veel kubjas Hansu tegemistest, siis tooksin välja paar väga hästi mängitud kohta.
Hansu hulluks minemine esimese vaatuse lõpus oli peaaegu perfektne. Mina arvan, et oleks võinud natukene isegi juurde panna, aga kui käisin etendust vaatamas teist korda 29.oktoober 2015, siis oli see täiesti ideaalne. Kui Vanatühi teises vaatuses Hansu põrgusse viib, siis vaatab Hans veel Liina ja Luise poole tagasi. See pilk, mis on Hansu silmades on  lihtsalt imeline. On inimesi, kes ei pruugi selliseid asju teatris tähele panna, aga see oli tõesti ilus. Silmades peegeldus kurbust, igatsust ja veel palju muidki emotsioone, mis muutis stseeni palju, palju paremaks. Pilkudest rääkides, siis stseen, kus mõisas käib pidu ja Hans ning Luise seisavad mõisateenjatena teineteisel pool lava käib neil kahel pilkudemäng, mida oli väga huvitav jälgida. Ütleks, et isegi huvitavam, kui põhitegevus.
Suur, suur kummardus Hansu osatäitja Reigo Tamme ees!

Lemmikuid kohti oli veel palju. Näiteks teise vaatuse algus, kus nõid Minna laulis armastusest. Nõid oli ka üks minu lemmikuid tegelasi, seega aitäh Minna osatäitjale Merle Jalakale. Ka katku tulek oli lahendatud nutikalt ja see mulle meeldis.
Etenduse lõpp, kus algul laulsid nõid Minna ja rehepapp kahekesi ning siis liitus koor oli “vau” efektiga koht. Etenduse lõpp oli väga lummav ning võttis isegi pisara silma.

Räägin ka natukene asjadest, mis polnud nii hästi, või mida annaks muuta.
Esiteks, kui koor on laval, siis on rahvast natukene liiga palju korraga peal, ning raske on jälgida põhitegevust. Seda on raske muuta, aga siiski see natukene häiris. Pidevalt liikusid aksid. Kui keegi lavale tuli või lavalt lahkus, siis aksid liikusid päris palju ja seda oli ausalt öeldes üsna kole vaadata. Imbi osatäitja laulis natukene liiga vaikselt. Istusin küll esimeses reas, kuid pidin sõnu ülevalt sõnu vaatama. See oli üsna häiriv, sest teiste osatäitjate puhul ei pidanud ma sõnu jälgima.
Ma ei oska öelda miks, aga mind natukene häiris Õuna-Endli suhtlus publikuga. Tegelikult ta otseselt publikuga ei suhelnud, aga paar repliiki olid justkui suunatud publikule ja see oli mulle natukene vastukarva.

Etenduses sai naerda ja nutta, mis on minu arvates ühe etenduse puhul suurepärane. Näitlejad andsid kõik emotsioonid edasi publikule, mis ongi nende ülesanne. Ma leian, et “Rehepapp” pole lihtsalt ooper vaid midagi palju enamat. Usun, et isegi inimesed, kes pole just eriti suured ooperisõbrad leiaksid sellest etendusest midagi. Etenduses on teatud annus huumorit, imeline muusika ja vapustav näitlejatöö- kõigile midagi.

Suured tänud lavastajale ja ka solistidele, kes on teinud suure töö!

Kristin Prits, 9. klass