Lavastuse “Põlenud mägi” arvustus

Minu jaoks tähendab raamatu lugemine põgenemist. Mitte tingimata millegi halva eest, vaid ka igapäevasuse, rutiini eest. Mulle meeldib mõelda, et raamat on sõber, kes kunagi ei hülga. Tundub, et ka Ernest Hemingway jagab minuga sama arvamust. Ta on öelnud: „Ükski sõber pole nii truu nagu raamat.” Hea raamat ootab vaikselt riiulis kinniste kaantega oma aega. Kui ta viimaks avatakse, on raamat alati isetult valmis oma sisu lugejaga jagama. Raamat võib peita Egiptuse vaarao kullakambriga võrdseid aardeid, kuid ta pole kunagi nii kitsi, et lugeja neist osa ei saaks.

Ohran Pamuk: „Ühel päeval lugesin ma raamatut ja terve mu elu muutus.“

Olles põgusalt oma arvamust raamatutest selgitanud, on kindlasti arusaadav, miks ma tahtsin näha Vanemuise lavastust „Põlenud mägi“, mida on kirjeldatud kui lugu raamatute lugemisest. Teatritükki näinuna võin nüüd öelda, et tõepoolest olid raamatud nii lava peamised dekoratsioonid kui ka osatäitjad. Raamaturiiuli sisse ehitatud õdusasse lugemisnurka oleksin tahtnud isegi pugeda. Ja vähe sellest, et raamatud olid laval – neid jätkus publiku toolidelegi. Lavastaja Tiit Palu on kirjutanud, et lavastus on inspireeritud Mats Traadi jõgiromaanist „Minge üles mägedele“. Mina seda romaani lugenud ei ole, kuid mägedest oli „Põlenud mäes“ juttu palju. Mäed meis endis, mäed raamatutes. Kas raamatute abil jõuame mõtteliste mägede tippu ja suudame neid ka ületada? Arvan, et piisavalt inspireeriv kirjandusteos võib siin abiks olla küll. Aga kas on igast lugemiselamusest vaja oodata seda kõige-kõige ülevamat, tõelist tippteost? Ei, sest iga teos ei saagi sobida kõigile. Pole halba kirjandust, on vaid vale lugeja. Ja ka kehvemapoolsel raamatul on oma nišš – anda puhkust väärtkirjandusse süvenemisest väsinud ajule.

A. H. Tammsaare: „Vägevad ja võimsad kaovad, riigid ja rahvad mööduvad, aga looming jääb, kui ta on see õige.“

„Põlenud mägi“ jutustab kaduvast kunstist, oskusest raamatuid hinnata ja neid kasutada aknana maailma vaatamiseks. Üks peategelasi, Mari (Ester Kuntu), armastab raamatuid. Saades vanalt mehelt (Raivo Adlas) päranduseks tohutu raamatukogu, selgub aga, et sülle sadanud varandusega pole midagi peale hakata. Kõik raamatud koju ei mahu, aga koolidel, lasteaedadel, vanadekodudel on olemas! Kõigil on kõik olemas! Mari abikaasa Indrek (Jaanus Tepomees) on innovaatilise mõtlemisega. Portfell käes, käib ta ringi ja räägib keerulist majanduslikku juttu: täiesti ratsionaalset, emotsioonidest mõjutamatut. Ja kainelt võttes polegi hulga eelmisest sajandist pärit raamatutega midagi peale hakata. Ent kirjandus ei ole kunagi ratsionaalne, ta on kirglik, nostalgitsev, väga isiklik ja – minugipoolest – kas või ärritav, aga mitte üheselt mõistetav ega tabelisse mahtuv (sellised on telefoniraamatud, mida samuti lavastuses loetakse). Indrek kehastab uut ajastut, maailma, kus pole aega, et lugemist nautida. Vaja on kõike ja kiiresti. Tehnoloogilised lahendused on kõikjal ning paberraamatuid on üha vähem. Kas peaksime kartma, et raamatut kui sellist ei olegi varsti enam olemas? Niikaua, kui lugeja on elus, elab ka raamat. Peame endas pesitsevat lugevat inimest elus hoidma, sest siis jääb ellu ka raamatulugemise kaduv kunst.

Christopher Morley: „Tõelise raamatuga kohtumisel pole eksimise võimalust. See on nagu armumine.“

Lavastuses „Põlenud mägi“ on väga erinevaid karaktereid. Realist Indrekut ja unistaja Marit ma juba nimetasin. Neile lisandub teinegi paar: Flavio (Reimo Sagor) ja Isabella (Kärt Tammjärv). Noored armastajad mõjuvad täiesti ebatõenäolistena. Nende vanamoodsad kostüümid, liigutused, tülitseminegi, kõik on kirjanduslik. Nad on olemas võrdväärselt teiste tegelastega, kuid samas on nad otse romaanist välja astunud. Suheldes omavahel kirjanduskeeles, on nad nagu kujutluspildid, mis head romaani lugedes silme ette tulevad. Flavio ja Isabella lisavad kogu lavastusele kergust ja mängulisust. Ja siis on muidugi Professor (Aivar Tommingas), kelle leebusega öeldud tarkusesõnad lepitavad kõiki. Kapten (Riho Kütsar) pole kunagi olnud suuremat sorti lugeja, kuid ta on avatud meelega ja istub nüüd koos teistega lugemisklubis, et anda oma osa. Tegelikult on igaühe jaoks olemas See Õige Raamat. Teda võib olla keeruline üles leida, aga kui lugeja ta kord leiab, ei suuda ta seda käest panna enne, kui uus päev koidab ja loetud on viimase lehekülje viimane sõna. Lugemine ühendab inimesi, raamatutest rääkimine võib anda vestlusele, mis ei taha hästi sujuda, uue suuna. Ja kui inimestel on erinev raamatumaitse, tekivad sealtki arutelud. Üksteisele saab raamatuid soovitada ja laenata. „Põlenud mäes“ juhtusid koos raamatuid lugema väga erinevad inimesed, kuid nende vahel tekkis sünergia. Raamatutel on tõesti ühendav jõud.

Robert Frost: „Heal raamatul ei ole lõppu.“

…ja võiks ju väita, et heal lavastusel ei ole samuti, aga ükskord tuleb siiski teatrisaalist koju minna. Minu jaoks jäi lavastuse lugu pisut poolikuks, fragmenteeritus oli tingitud ilmselt sellest, et viidati nii paljudele kirjandusteostele ja kirjanikele. Nende tervikuks sidumine polnud kindlasti kerge ülesanne. „Põlenud mägi“ oli huvitav lavastus, sest kuigi ma ei saanud palju uut teada, sain siiski kinnitust, et raamatutel on suur võim ja lugemine pakub rohkelt võimalusi. Tegelikult sellest piisabki, sest kuigi lavastuses olid ka põnevad karakterid, oli minu jaoks selle staariks siiski Kirjandus. „Põlenud mäel“ tuleb lasta endast läbi voolata, seda liigselt analüüsimata, sest siis kaoks vahetu emotsioon. Laval esitati küsimus: „Kui kõik raamatud on loetud, siis mis üldse enam loeb?“ Arvan, et kui kõik raamatud on loetud, on juba lugeja teha, mis ta kogu selle tarkusega peale hakkab. See, kes loeb, saab kindlasti paremaks inimeseks. Ja see ongi ju see, mis loeb.

Hanna Marrandi, 12. klass