Reena Roos “Suluseis”

Eelarvamustega ühiskonnast läbilõikav kohtunikuvile

23. novembril 2017 etendus Vanemuise Sadamateatris Rootsi nüüdisautori Kristian Hallbergi
draama “Suluseis”. Andres Noormetsa lavastuses jutustab etendus loo keskealisest keskklassi
kuuluvast mehest, rollinimega K, ning tema perekonnast, kelle sisemised võitlused rulluvad lahti
meie silme ees paralleelselt Rootsi ühiskonnas toimuvate võitlustega. Mees on taimetoitlane ja
innukas rassismi vastu võitleja. Kui aga ta tütrel Leel tekib konflikt sisserändaja taustaga
lasteaiakaaslasega, lööb mehe eneseusk kõikuma ning paneb ta küsimusi küsima enda koha üle
Rootsi ühiskonnas.
Skandinaavlasest peategelase K hingemaailma avab meile suurepäraselt Margus Jaanovits,
hoides publikut peos oma drastiliste meeleolumuutuste ja impulsiivsusega. Tegelaskuju
loomupärane äärmuslikkus tundus küll veidi ebaloomulikuna, kuid Jaanovitsi mängu siinkohal
kritiseerida ei saa. Mehe põhimõtted kujunevad praktikas etenduse kulmineerudes vastupidiseks,
kuigi tegelane seda ise kordagi ei tunnista. Kõiki K otsuseid saadab usk, et ta teeb ja tahab head,
samuti ka uskumus, et just tema suudab maailma paremaks muuta. See väänabki ta tegusid enda
põhimõtetele vastupidiseks.
Mehe mõjuväljas viibib tema 6-aastane tütar Lee, kelle lapseliku siiruse ning lõputud
energiavarud toob meieni Kärt Tammjärv. Meeldiva üllatusena tuli see, kuivõrd tõetruult, ehkki
pisut ülepakutult, Tammjärv 6-aastast kehastas, jätmata tähelepanuta ka lasteaiaealisele
iseloomulikud liikumised, intonatsiooni ning energiataseme. See pisuke ülepakutus jättis kerge
mulje, et tegu on aktiivsus-tähelepanuhäirega lapsega, mis küll loo kontekstis annab juurde
lisanüansi, kuid kui Leel seda kõrvalekallet tegelikult olema ei pidanud, paneb see veidi kahtlema
Tammjärve näitlejameisterlikkuses.
Mehe emana teeb oivalise rolli Leila Säälik, kelle hoolivus ning hingemattev armastus poeb
vägisi südamesse. Kui mehe elu näib kokku varisevat, leiab ta, et süüdi pole mitte ta ise, vaid just
ema, kes aga mõistab, leplikult kannatab ja andestab.
Lee lasteaiakasvatajat ja mängukaaslase Rašidi ema mängib Maria Annus. Neist esimene saab K
vihaobjektiks, samas kui teine mehe paika paneb. Annuse rollid oma olemuselt on tasakaalukad ja
reserveeritud, käitudes nagu mõistuse häälena.
Tugeva kontrastina mõjus sõna otseses mõttes kõrvale jääv, kuid samas kogu aeg kohal olev
Marika Barabanštšikova kehastatav tegelaskuju H – kohtunikuvilega hääl publiku seas tagumises
pingireas. Iga läbilõikava vilistamisega, pannes etenduse justkui pausile, muutus saali meeleolu
ärevamaks. Mismoodi küsitleja nüüd oma tee tegelase hinge puurib? Mis sel korral selgub? Kuidas
mõjutab ta ülekuulatavat järgmisena?
Kes aga too intrigeeriv H siiski on? Kohtunik, küsitleja, hääl kusagilt kõrgemalt,
südametunnistus; ära- ning ülekuulajana tegelastega silmsidet pidav H näib esmapilgul neutraalne
olevat, kuid sekkudes prognooside, seisukohtade ja hoiatustega saab peagi selgeks, et tegemist on
nööretõmbava tegelaskujuga. Teiste ükshaaval ette kutsumine ja küsitlemine võimaldab meil jälgida
tegelaste psühholoogiat. Kohtunikuvilega küsitleja ruumiline nihestamine, paigutades ta publiku
sekka ning teistest tegelastest eemale, suisa paar sammu kõrgemale, loob kontrasti, mis nii tugevalt
on ihaldatav. Samuti on säärane teguviis Andres Noormetsa lavastajakäekirjale omane võte.
Kuigi etendus näis olevat väga lihtne ja selge, jätkub mõtlemisainet tunduvalt kauemaks kui
pelgalt hetkeks teatrisaalis. Saalist väljudes kriipis mu kukalt vajadus sobitada etenduse pealkiri
konteksti. Miks just “Suluseis”? Mõtlesin elemente etendusest läbi enda jaoks veel mitu päeva.
Kavas kirjutatakse, et “suluseis on selline mängijate asetus jalgpallis, kus ründava meeskonna ilma
pallita mängijast on temale söötmise hetkel eespool (rünnaku suunas) vähem kui kaks
vastasmeeskonna mängijat (k.a. vastaste väravavaht). Suluseisus mängija on vastasvõistkonna
väravajoonele lähemal kui pall ja eelviimane vastasvõistkonna mängija.” Suluseisu sattunud
mängijat ei karistata, küll aga kõlab kile kohtunikuvile ning vastasvõistkond saab vabalöögi õiguse.
Ülekantud tähenduses märgib suluseis ka ummikolukorda.
Pannes nüüd kaks otsa kokku, näeme, et Barabanštšikova kohtunikuvile märgib ummikpunkti
tegelaste elus. Nad on mänginud reeglitevastaselt, mille peale kostub vile, järgneb ülekuulamine,
hoiatused ja prognoosid tegelase järgnevate käikude osas. Sellisel juhul määrab H, mida tegelane
järgmisena teeb ning vastuvaidlemisele see ei kuulu, nagu on omane kohtunikule, kui aset leiab
suluseis.
Meie ikoonilisel kohtunikuvilel on eesmärke rohkemgi. Ei saa tähelepanuta jätta, et see annab
võimaluse etendus ehk elu korraks pausile panna, et võtta aega ühiskondliku mängu piiride ja
reeglite üle mõtisklemiseks, et meeskonnatööd kõrvalt vaadata ja hetkeks analüüsida, mida tehti
valesti. Selles mängus nimega Elu, kus meeskonnaks on ühiskond ning mängureeglid jäävad
samaks, kuid meeskond on muutumas, tuleb kohaneda ja teha seda kiiresti. Peategelane seda aga ei
suutnud, loopides alusetuid süüdistusi liigagi kergelt ning nägemata palki iseenda silmas. K vaid
rääkis, süüdistas, kirus hetkekski peatumata, vaikimata, mõtlemata. Kuid suluseisu sattudes – olgu
jalgpallis või elus – tuleks lihtsalt aeg maha võtta ja olla vaikselt. Parem olla vait, kui hakata musta
valgeks rääkima.
Etenduse finaaliks on H monoloog, taustaks tegelaste mustvalgetele ning ühtesulanduvatele
portreepiltidele. Monoloogi lõpetavad H sõnad sõnumiga “vaikimine on strateegia”, mis jällegi
väljendab Noormetsale omast vaikusekuulutamist. Peidetud motiivina mõjub ka minimalistlik ja
samas multifunktsionaalne lavakujundus. Tegevustik rullub lahti valge kuubi ees, mis vastavalt
stseenile saab uue asukohapõhise tähenduse. Et kogu lavakujundus ning samuti näitlejad valgesse
riietatud on, võimendab see etenduse olulisimat iva: valge steriilsuse taha peituvad väärmotiivid,
eelarvamused, läbimõtlemata süüdistused ja patriotismi silmakirjalikkus ei paista esmapilgul üldse
väljagi kogu selle taimetoitluse ja antirassismi varjust, vaid ilmuvad valge suhkruvõõba alt alles
peale ülekuulamisi H-ga, kes on kusjuures riietatud musta, olles maailma ees justkui avatud raamat.
Fakt, et me H kohta midagi kindlat etenduse käigus teada ei saagi, annab elamusele vaid juurde,
luues alustalad intellektuaalsele pingutusele.
Minu silmis on tegu ääretult geniaalse teose ja lavastusega, alustades Kristian Hallbergi
motiiviga seda kirjutada, mis kavalehelt lugedes selgub, et tuli temani isiklikust kogemusest ja
läbielatud emotsioonidest seoses näidendi põhisüžee esimese poolega, ning lõpetades Andres
Noormetsa lavastuslahenduse, ruumipaigutuse ja visuaalsete detailidega, samuti näitlejate tasemega.
Suurepärane töö, suurepärane elamus.

Reena Roos, 10. klass