Renar Kihho – “Midagi tõelist”

Habras piir reaalse ja ebareaalse vahel

Martin Alguse draama „Midagi tõelist“ kahes osas
Lavastaja, lavakunstnik Andres Noormets (Ugala)
Helikujundajad Andres Noormets (Ugala) ja Hans Noormets
Kostüümikunstnik Maarja Viiding
Fotokunstnik Maris Savik
Valguskujundaja Jaanus Moor
Etenduse juht Siim Sareal
Osades: Riho kütsar ja Veiko Porkanen
Esietendus 9. novembril 2018 Tartu Sadamateatris
Külastus toimus 13. novembril 2018 Tartu Sadamateatris

Andres Noormetsa minimalistlikult lavastatud draama „Midagi tõelist“ autor on Martin Algus. Lavale tuuakse lugu end virtuaalsete pahedega sidunud keskealisest mehest, kes satub pettuse ohvriks. Lavastus avab virtuaalmaailma sukeldunud ja sinna kadunud inimeste kerge haavatavuse, mis üha arenevas tehnikamaailmas pole välistatud kellegi jaoks.

Elu mõtet otsiv keskealine Leo vaevleb pornosõltuvuses, kuid seab eesmärgiks tulla virtuaalsest elust välja ning tunda midagi tõelist. Sisuliselt süütu sooviga mees leiab end peagi väljapääsmatust olukorrast, sest satub ootamatu väljapressimisskeemi küüsi. Pettuse taga on enda probleemidega võitlev 32-aastane Karl. Laval kujutatud vastasseisuga meeste vahel tõstetakse esile tänapäeva ühiskonnas üha ähmastuv reaalsuse ja ebareaalsuse vaheline piir.

„Midagi tõelist“ tundub vastuolulise pealkirjana ning pisut iroonilisena, sest lavastuse tutvustuse esimene lause „Lugu pornosõltuvuses Leost …“ märgib sõltuvust millestki tehislikust ja millegi tarbimise vajalikkust. Lavastuse jooksul selgub, et millegi tõelise all mõistetakse reaalsete tunnete tundmist ja argielu värskendamist. Lavastus on oma idee tõttu alla 14-aastastele keelatud, sest sõnakasutus jääb viisakuse piiridesse ega muutu labaseks. Lavastuse teema on lihtsalt võigas.

Kahe lapse isa Leo, kes on rutiinist tüdinenud, otsib tõelist tundelisust. Kindlasti mitte esimeses ega teises nooruses Leo pereelu on muutunud monotoonseks, mis paneb mehe õnne otsima. Ta leiab otsitu, kuid see osutub hästi valmistatud lõksuks, mille on üles seadnud vanglast vabanenud Karl. Keeruka väljapressimisskeemiga lagedale tulnud mees tegutseb armastuse ja raha nimel. Kujunenud pettus muutub ohtlikuks mõlemale osapoolele. Seesuguse olukorra tagamaaks on Karli rahamured ja platooniline suhe naisega ning Leo tuim argipäev.

Veiko Porkaneni Karl on keevavereline ning ohjeldamatu. Nähes ühiskonna valukohta, seab ta üles lõksu, kus peibutiseks on alaealine, uskudes samal ajal siiralt enda õiglustundesse ja ühiskondlikku moraali. Riho Kütsari Leo elu näib tegelasele endale sihitu. Ta satub oma aususes üksteisele järgnevate ebaõnnestumiste ohvriks ning ainsaks lohutuseks on virtuaalne maailm ühes pahedega. Oma tegevuse üle kontrolli omamata jõuab ta siiski hetkeni, mil avaldub tema moraal ning tahe aidata noort neiut. Mehele jääb tunne, et ta teeb midagi õigesti, kuid teisest küljest on mehe käitumine ühiskondlikult taunitav.

Laval toimuv on justkui põnevik, kuid siiski ei arene see lugu trillerile sarnaneva kiirusega. Teksti, mida esitatakse, on hulgaliselt. Märkimisväärne on kahe näitleja tekstikäsitlus, mis on detailselt hingestatud, laitmatu rütmiga ning energiaga laetud. Kuna mõlemad tegelased istuvad terve etenduse aja keset lava asetsevatel toolidel, siis pöördeid täis füüsiline tegevus lavastusest puudub.

Jälgimisväärne on mänguilu pakkuv näitlejate miimika ja kehakeel, mis enamjaolt väljendab rahutust, närvilisust ja sisemiste tunnetega võitlemist ning nende alla surumist. Minimalistlikult lahendatud lavastuses on oluline näitleja kehastatava tegelase vahetu kontakt publikuga, näitlejate tõeline rollitunnetus. Publik on tegelase jaoks nagu hea sõber või psühholoog, kes mure ära kuulab. Justnimelt mure, sest tekst on pigem selgelt sõnastatud mõtete voog, mis olemuselt on rohkem siiras südamepuistamine kui peast esitatav kõne või monoloog.

Näitlejate emotsioonid ja tunded jõuavad kiirelt publikuni, sest visuaalselt jälgitavaid objekte on laval ainult kolm: kaks isikut ja tagaplaanil olev ekraan. Lavastus rõhub vaataja enda kujutlusvõimele ja tema sees tekkivatele emotsioonidele. Tagaplaanil olevale ekraanile kuvatakse pilte kohtadest, ka virtuaalsetest, mis toetavad mingisuguse isikliku nägemuse tekkimist publiku kujutluses. Vesimärgina on igal pildil teokarbimotiiv, mida võib tõlgendada kui allakäiguteed või ebareaalsuse hüpnotiseerivat toimet, mille kammitsaist on end raske lahti rebida, et elu reaalsusega taas kontakt luua. Samas pole ka tihti oluline, et vaataja pilk oleks suunatud lavale, sest teksti jälgimine on olulisem. Kogu emotsioon luuakse enamjaolt tegelaste kõnes tajutava tundelisusega, kuid osalt helikujunduse ja tegelaste pea olematu liikumisega.

Kunstiliselt on lava neutraalne ning jahedavõitu. Ruumika lava ja tegelaste pleekinud riiete valget-hallikat tooni varjutab sinise valguse kuma, mis raamib hästi lugu virtuaalelust, kus igaüks saab end mustast valgeks teha ning süütut mängida või seda tahtmatult olla. Kohtvalgus loob tegelaste seljataha heledale lavapõrandale tumeda varju, mis justkui tugevdab tegelaste tormakalt õiglustundele rajatud pahelist käitumist. Lavastus algab tegelaste sättimisega lavale, mille juurde kuulub ka kerge näitlejate puuderdamine, riiete ja soengute kohendamine – jääb mulje, et tegemist on telesaatega. Siiski mitte: lavastuse kontekstis pole üldse oluline, kus viibivad kõnelejad tol hetkel, sest kogu tähelepanu koondub nende toime pandud tegudest jutustavale kõnele ning väljendatavatele emotsioonidele ja tunnetele.

Võib jääda tunne, et kaks tundi kestvas etenduses ei ole midagi jälgida. Tegemist on lavastusega, mis on võrreldav raamatu lugemisega: mõte jälgib mingit lugu, kahe tegelase tekst on peas tekkivatele kujutlustele aluseks ja pinget tekitab aus, kuid mitte vulgaarne sõnakasutus äärmiselt jälestusväärse ideega lugu edastades. Pingeseisundis olevate tegelaste sisemaailm avatakse publikule üksikasjalikult ja sõnadesse pandult, sest sellises seisundis inimesel on raske enda vastu aus olla ja oma mõttemaailma muud moodi avaldada. Kogu loo sisemine valu ei lähe kaotsi ega muutu tehislikuks, vaid hoiatab reaalsuse ebareaalselt kiire kadumispotentsiaali eest, kui iseend ja oma tegevused hooletusse jätta.

Renar Kihho