Sevilla kirg ja kuumus

Külastasin 22.11.2015 kell 16.00 Vanemuise suures majas etendatavat ooperit “Carmen”, mille autoriks on prantsuse helilooja Georges Bizet. Ooper põhineb Henri Meilhaci ja Ludovic Halévy libretol ning on kirjutatud Prosper Mérimée samanimelise novelli põhjal. Peaosi mängisid Aleksandra Kovalevitš (Carmen), Boldizsar Laszlo (Don José) ning Janis Apeinis (Escamillo).

Georges Bizet sündis 25.10.1838. aastal Pariisis ning suri 03.06.1875. aastal Bougival. Ta oli prantsuse helilooja, kes on tuntud eelkõige ooperi “Carmen” järgi, mis valmis 1875. aastal. Autor ise ei näinud “Carmeni” edu. Bizet sai ülemaailmselt tuntuks vaid ühe teosega, kuid siiski ei saa teda pidada nii-öelda ühe teose autoriks. Ta on kirjutanud 20 lavateost, samuti orkestri-ja kooriteoseid, klavarimuusikat ning laule.

Ooper koosneb neljast vaatusest. Esimeses vaatuses toimub tegevus Sevilla tubakavabriku ees oleval väljakul, kus Carmen ning José esimest korda kohtuvad. Teine vaatus toimub Lillas Pastia kõrtsis ning ühtlasi ka salakaubavedajate urkas, kust saab alguse Carmeni ja härjavõitleja Escamillo romanss. Kolmas vaatus leiab aset pimedal ööl mägedes. Escamillo tuleb Carmenit mägedesse otsima ning ta võitleb Josega elu ja surma nimel kuni salakaubavedajad nad lahutavad. Neljandas vaatuses toimub härjavõitlus. Carmen ja José kohtuvad, kuid Jose ei suuda Carmenit tagasi võita, ega taha ka temast loobuda. Samal ajal kui rahvas tähistab Escamillo võitu tapab armukade ja meeleheitel Jose Carmeni. Antud sisuline ülesehitus oli minu arvates väga ülevaatlik ja kaasahaarav, sest pidevalt toimusid erinevad sündmused sujuvate üleminekutega.

Peaosatäitateks olid valitud välismaa lauljad, eelkõige võibolla parema vokaalse taseme pärast. Antud valik oli põhjendatud, sest peaosatäitjateks valitud lauljad on treenitud ning nende esitus oli puhas ning esitusviis oli vastavalt muusikale dünaamiline ning seda oli meeldiv kuulata. Teisalt polnud aga nende laulmist ega ka puhkpillisoolosid, mida kasutati stseenidelt või vaatustelt üleminemiseks, saali väga hästi kuulda. Selle põhjuseks võib arvata Vanemuise kesise akustilise seisukorra, mis pole mõeldud just ooperite esitamiseks. Eriti panin seda tähele Carmeni esiaaria “Habanera” puhul, mida kuulates ei tekkinud võimast tunnet, mida olin antud loost oodanud ning tekkis kahtlus, kas Carmeni osatäitja on võimeline antud osa vastavalt esitama.

Tihtipeale kipub tunduma, et Vanemuise lava jääb suurejooneliste ja tuntud etenduste esitamiseks pisut liiga väikseks, kuid seekord olid kunstnik ja lavastaja leidnud antud teose esitamiseks väga kavala ja huvitava viisi. Nimelt kasutati kõigi nelja vaatuse puhul ainult kahte tegevuspaika: amfiteatrit, mida kasutati tubakavabriku-esise väljakuna ja härjavõitlusareenina ning nii-öelda amfiteatrialune, mida kasutati Lillas Pastia kõrtsina. Antud lahendus oli minu arvates väga huvitav, sest see näitas, et ka väheste vahenditega on võimalik jätta lavast hea mulje ning on võimalik etendada mitmeid erinevaid sündmusi vaid lava pöörates. Minu arvates oli eriti hea rakenduse leidnud just amfiteatri astmestik, sest seal oli näha korraga kogu trupp ning oli võimalik edasi anda samal ajal toimuvaid erinevaid sündmuseid, samal ajal kui amfiteatrialune tundus olevat väga väike ja justkui kokkusurutud.

Teoses toimub ka härjavõitlus-stseen, kuid selle teostamine võib tunduda algul lausa võimatu. Taaskord oli leitud hämmastavalt lihtne, kuid tabav lahendus. Härg oli meesosatäitja, kellel oli aiakäru, mille küljes olid härjasarved. Minu arvates oli selline lahendus geniaalne ning ma arvan, et sel hetkel, kui härg lavale tuli, oli iga vaataja näol heakskiitev muie.
Carmenit seostatakse punase kui kire ja vere värviga, mis samuti on flamenko puhul sümboliks ning ka kava kaane taust on punane, siis seekord domineeris laval erksinine. Kas oli see tingitud autori soovist erineda või on see sümbol, pole kahjuks õnnestunud teada saada.

Minu arvates õnnestus etendus üldiselt väga hästi, väljaarvatud tõsiasi, et lauljate hääl ei jõudnud täies ulatuses kuulajani, millest oli iseenesest kahju, sest muusika on ju ooperi puhul peamine element ning selle puudulikkus ei võimalda etendust täielikult nautida ning see mõjutas ka minu kogemust, kuid mitte väga, sest kokkuvõttes oli lauljaid küll kuulda, kuid minu arvates ooperile mitte piisavas koguses. Ülejäänud publik suhtus etendusse samuti väga hästi. Vaheajal kommentaare kuuldes selgus, et neid võlus eriti lavakujundus ja lauljaid ei kritiseeritud.

Loodan, et tulevikus parandatakse saali akustikat, sest nii ooperi kui ka muusikali puhul on nii pilli- kui ka vokaalsoolo kostumine väga oluline aspekt ning see ei tohi mingil määral olla piiratud, vaid peab olema niivõrd dünaamiline, kui antud teos ja autori visioon ette näeb.

Jolan Henriette Koduvere, Nõo Reaalgümnaasium, 11. klass