“Tappa laulurästast” tekitas küsimusi ja andis vastuseid

Käisin Tartus Sadamateatris vaatamas Harper Lee raamatul põhinevat etendust “Tappa laulurästast“. Olin esimest korda Sadamateatris ning etenduse algul, kui nägin lava, olin segaduses. Laval oli terve sein täis kappe ja need omakorda täis riiuleid. Selle kõige kohal oli rõdu. Alguses mõtlesin, kas eelmise etenduse järgselt on unustatud koristada või midagi sellist. Etendus algas ning ma mõistsin – see oli lavakujundus. Kõik need riiulid oli nii sobilikud. Mind pani mõistatama, kuidas Nirksilm või õigemini Liisa Pulk, kes pidi tegelikult meelde jätma, kõik meelde jättiski, kuhu miski oli pandud. Lava paigutus oli nii tõene, seal ei olnud eriti värvi, kuid seda rohkem oli võimalik särada näitlejatel. Liisa Pulk, Andres Mähar ja Maria Soomets pidid mängima lapsi. See tuli nii tõetruult välja ja nende emotsioonid olid ka nii ehedad, isegi kõik hääletoonid. Naljakas oli kuulda täiskasvanute suust lapse vingumist. See pani mõtlema, millised vingatsid me eakaaslastega oleme olnud ja millised lapsed tegelikult üldse on – vahel tüütud, teesklevad, alatud, aga samas selles kõiges ka nii üdini ausad.

Näitlejad olid väga hästi rolli sobitunud ja mängisid lugu väga usutavalt. Etendus ei olnud ainult üks lillemäng. Seal kajastati probleeme, mis oli vajalik, et näidata elusamat elu. Elu, mis oli, on ja jääb kestma oma elususes.  Kõige rohkem jäi meelde ikkagi Andres Mähar, tema huvitav kampsun, mis näitab, kui olulised on laval vahel valitud detailid – rõõmsameelne lustlik kampsun kogu selle  elusaasta sees, milles lapsed vaevlesid.

Mulle meeldib lugeda raamatuid, vaadata filme, uudistada pilte ja kuulata laule, milles on mingi mõte. Ja selles etenduses oli mõte. Iga inimene pidi sellest midagi välja lugema, kuna see etendus ei saa kedagi külmaks jätta. Etendus, mis oli terviklik ning pani mõtlema: tihti lapsi ei mõisteta, vanemad arvavad, et nende teod ei puuduta lapsi – tegelik olukord on aga hoopis vastupidine. Lapsed kannavad lapsepõlves kogetud koormaid teadmata või teades endaga terve elu kaasas, kuid täiskasvanud on enamasti liiga suured, et mäletada, et see oli nii ka nende lapsepõlves. Ring, mis kordub ja kordub.

Noori kõnetavaid etendusi on Eestis viimasel ajal vähe olnud, kuigi teatrit külastatakse meil tihti. „Tappa laulurästast“ käidi meie koolist vaatamas viiel korral. See on hea märk. Minu jaoks oli see hea märk eriti veel selle poolest, et mulle jäi see etendus üsnagi täpselt meelde. Isegi praegu on meeles. See näitaski seda, et etenduses oli kõike piisavalt ning midagi ei oldud üle pingutatud. Jäädud oli normaalsuse piiridesse.

Kai-Melli Kapten, Türi Põhikool