/…/ see, mis mind Murdmaa loomingus köidab, on liigutuste sisuline põhjendatus, olgu tegu jutustava või abstraktse teosega. Murdmaa balletid kasvavad välja hingeseisundist või emotsionaalsest painest, mis tõlgivad end kujunditesse, mis omakorda võtavad tantsijate kehades füüsilise vormi.
Näiteks «murtud meel» muutub silmale nähtavaks kehajoonte ja liigutusjooniste murdumises; «pilvedel hõljumised», millega kirjeldatakse emotsionaalset elevust, muutuvad lennukateks tõsteteks, vabastatud avarateks hüpeteks; igatsus väljendub erinevates sirutustes ja sirgumistes.
Tundub loogiline, ja ometi võib näha laval ballette, kus kõik nimetatud liikumised ei väljenda midagi, liigutus on asi iseendas ning vaataja mureks jääb need oma meeles tähenduslikuks tervikuks siduda. «Armastuse tango» on sündinud armastusest: armastusest muusika, teema ja tantsijate vastu.
Heili Einasto, Postimees (2019)
Armastuse tango ehk aegade lõpus
Armastuse tango ehk aegade lõpus
Mai Murdmaa Gabriel Garcia Marqueze loomingust inspireeritud tantsulavastus Astor Piazzolla muusikale
Fermina ja Florentino kohtuvad Fermina abikaasa matustel eakate inimestena. Leinatalituse jooksul tajuvad nad oma nooruses kaotatud armastust. Aeg pöördub tagasi. Nüüd elavad nad uuesti läbi kogu möödunud elu, teostades surma taustal taasleitud armastuse.
Astor Piazzolla tangokettidest sepitsetud vorm läheb läbi ja mööda raamatust, näpates sellest vaid impulsi ja kaks tegelaskuju. Romaan pole isegi raam, on vaid põhjus, miks tantsuvorm luua.
Kristiina Garancis, Sirp (2003)
Gabriel Garcia Marqueze looming võlub mind sügava müütilise elutunnetusega, oma tungimisega eksistentsi põhitõdedesse. Marquezele omane tajude prevaleerimine, kus süžeel on vaid siduv osa, on väga lähedane ka tantsukunstile.Tantsulavastus „Armastuse tango ehk aegade lõpus“ on inspireeritud Marqueze romaanist „Armastus koolera ajal“ – armastus surma taustal või armastuse võrdsustamine surmaga. Aeg…aeg ilma alguse ja lõputa.Tahan rõhutada, et tegu ei ole siiski süžeelise balletiga, pigem võiks nähtut võtta kui sürrealistlikku visiooni. Laval elustuvad 13 pilti manavad meie ette erinevad elutahud, mis ühises kooselus väljendavad teatud filosoofilist elutunnetust.
Mai Murdmaa, lavastaja
Maailmaesietendus Vanemuise suures majas 8.12.2002
Esietendus Vanemuise suures majas 6.04.2019
Igavikutango, mille lõpp on ainult leppeline. See võiks jätkuda, kuni on tantsijatel jaksu ja Piazzolla tangodel töötlusi!
Fotod
