Casanova

Ajast aega on Casanova saatus tekitanud inimkonnas ihalust ilu järele. See skandaalne veneetslane polnud mitte ainult seikleja, petis ja vabamõtleja, nagu teda tavaliselt kujutatakse, vaid ka poeet, memuaarikirjanik, filosoof ja muusik. Sellest lähtudes on David Sonnenbluck loonud nii stiili kui muusika poolest ajatu balleti – see on ühtlasi nii barokne kui kaasaegne.

„Casanova” loos on ilma peitmata, päris avalikult sees kõik see, mis teeb inimesest Casanova. Võib meenutada teda kui kirjandusja filmitegelast. Võib arutleda selle üle, miks ka tänapäeval on inimesi, kes teisi oma osava suhtlemisega meelitavad, kuid tühja hingega peletavad. On kindlaks tehtud, et armumise ajal toodab otsmikusagara ajukoor looduse võimsamaid erguteid: dopamiini ja noradrenaliini. Kui need hormoonid ajus laiali valguvad, tekitab see keskendunud tähelepanu, tohutut energiat, motiveeritust tasu saamiseks, rõõmsameelsust ja isegi hullust. Need ongi ju romantilise armastusega seotud tunded. Seda Casanova ju jahtiski. Tunne ja energia, mis jahi käima panevad, on Vanemuise balletis sada protsenti sees. Sonnenbluck ja trupp on tabanud casanovalikkuse tuuma ning annavad seda väljendusrikkalt ja nakatavalt edasi.
Kristiina Garancis, Sirp

Esietendus 12. märtsil 2011 Vanemuise väikeses majas

Vaata Casanova kavalehte