Faehlmann

Milleks meile Faehlmann täna?

Kui 1982. aastal tähistati Tartu Ülikooli 350. aastapäeva, esietendus sel puhul „Vanemuises“ ka Madis Kõivu ja Vaino Vahingu kahasse kirjutatud „Faehlmann“, mille lavastas ja milles nimiosa mängis Evald Hermaküla. Oli masendav nõukogude stagnatsiooniaeg. Seda, et kuu aega pärast esietendust sureb Moskvas Brežnev, ei teadnud veel keegi. Nagu ei osanud keegi aimata sedagi, et juba vähem kui kümne aasta pärast on Eesti taas iseseisev. Nii et kirjutades Faehlmannist ja 19. sajandi keskpaigas järjest süvenevast venestamisest Liivimaal, kirjutasid autorid muidugi ka kaasajast. Paralleele leida polnud keeruline, selgeimaks neist vene keele pealetung hariduses, teaduses, ametlikus asjaajamises …

Aga milleks meile „Faehlmann“ täna? Paralleele leidub kindlasti praeguseski ajas: Tartu Ülikool tähistab jälle juubelit, seekord 100-aastase rahvusülikoolina. Ja aktuaalsed on ju jälle ka küsimused eesti keele positsioonist hariduses, teaduses … Kuid see pole siiski peamine küsimus ses näitemängus.

Faehlmann ütleb „ Faehlmanni“ finaalis: “Te ütlete, et Kalevipoja saagad ei ole teaduslikud, aga kes räägib teile, et teadus on see, mida me ajame… Võib-olla on meil midagi veel tähtsamat kui teadus … Võib-olla on meie mõte milleski muus? Kujutage ette, kujutage korrakski endale ette, et mina, Faehlmann, ei olegi sakslane. Ja kujutage ette, ma ei ole seejuures ka venelane, ei ole prantslane, ei ole inglane, ei ole hispaanlane … Te ütlete, et siis mind ei olegi? Ma olen teiega nõus. Ma olen teiega peaaegu nõus, aga kui siiski? Nüüd lõpuks tuleb mul see mõte …  Ma olen lihtsalt … eestlane.“

Kas me teame, kes oleme meie?

Esietendus 30. novembril 2019 Vanemuise väikeses majas