go neo und romantix

Andres Noormets:

see on lugu ühest tüdrukust, kes laseb endale tätoveeringud teha ja sellest, kuidas need tätoveeringud avavad talle uued reaalsused ja juhivad armastuseni.

see on lugu noortest inimestest, keda ei huvita ajaloost või vanematelt päritud formaadid. nende olemine on lahtine, avatud – see on rohkem pilt kui plaan, rohkem tajumine kui rääkimine – piirid pole teema, neid poleks nagu kunagi olnudki. on loomulik liikuda korraga kõikjal, olla fragmenteeritud, elada sekundit kui päeva. sõnad pole vaid suhted ja konfliktid – sõnad on muster, sõnad on rütm.

see on lugu, mis ühel hetkel peatub ja teeb ruumi võimalikule tulevikule, mis tühistab lineaarse aja ja liigub meele ja taju ruumidesse, mis asuvad üksteise all ja kohal, töötavad samaaegselt, kasvavad teineteisest läbi.

see on lugu, mis räägib kaasa kvantfüüsikast pärit teesile, et meid moodustav mateeria ei ole alati sama, vaid muutub vastavalt vaatleva teadvuse fookusele, kus vaataja on kaaslooja.

see on lugu, mille mõistmiseks peab laskma oma mina tajumaastikele uitama ja mitte kartma ohtu, sest teekond on juhitud ja vähem kui paari tunniga jõutakse koju tagasi. kas see on just seesama koht, kust alustati, on vaataja risk – see on tänane teater, kus elektroonilisse muusikasse sisse voolavad sõnad moodustavad muusikali, mis jääb otsustavalt väljapoole broadwayd, kuid on sellest hoolimata emotsionaalne ja kõnelev.

see on lugu, kus saavad kokku armastus, surm ja unenäod – romantiline draama, tragikomöödia ja thriller korraga.

kohtumispaik – sadamateater.

Esietendus 25. aprillil 2015 Sadamateatris

VAATA KAVALEHTE