Pikk päevatee kaob öösse
Pikk päevatee kaob öösse
See 1912. aasta augustipäev pole just parim perekond Tyrone’i elus. Ometi algas kõik nii lootustandvalt – täna hommikul ja ka palju aastaid tagasi. Lõpuni rääkimata minevikuvalud ja varjatud saladused, sõltuvused, haigused, enesehinnanguprobleemid – kõik masendav ja kurvastav, mis inimeste elus saab juhtuda, on järsku kohal ja esil ning tõest pole enam kuidagi võimalik mööda vaadata.
Eugene O’Neill, maailma draamaklassika üks vaieldamatuid tippe, kelle näidend „Pikk päevatee kaob öösse“ võitis ka Pulitzeri auhinna, on öelnud nii: „Armastan elu. Aga ma ei armasta elu mitte ta kenaduse pärast. Ilu on ainult väline kest. Ma olen tõsisem armastaja. Armastan elu alastiolekut. Minu jaoks peitub ilu isegi ta inetuses. Inetust pole minu jaoks õieti olemaski, sest vead on tihti üllamad kui voorused ja peaaegu alati läbinägelikumad.“
Esietendus 20. aprillil 2019 Vanemuise väikeses majas
Fotod
