“Tappa laulurästast” arvustus

Käisin Vanemuise Sadamateatris lavastatud etendust “Tappa laulurästast” vaatamas aasta tagasi, kuid ikkagi püsib see meeles erksamalt kui mõni hiljaaegu nähtud vaatemäng. Eriti elavalt on silme ees see, kuidas Dill oma vihmakostüümis esimest korda püünele ilmub, kuidas Jem teda nime pärast narrib,  mäletan Nirksilma ja ta isa vahelist vaidlust. See oli väga eriline teatrikogemus. Miks nii ere mälestus? Arvan, et see kõik on sündinud tänu näitlejate, lavastaja ja kaudselt ka kirjaniku suurepärasele tööle.

Kui esimest korda sellest etendusest kuulsin (polnud varem ka raamatut lugenud), arvasin, et ema tirib mind igavale, ülipikale etendusele, kust tahaks jumala eest ära põgeneda, kuid kuulates ja vaadates näitlejate tegutsemist laval, sain uusi mõtteideid ning võrrelda Nirksilma elu enda omaga. Peab ütlema, et äärmiselt inspireeriv kogemus.

See etendus pani mind mõtlema, kui väga erinevad täiskasvanute ja laste maailmad. Täiskasvanuks saades sa nagu hüppaks aegamisi teise universumisse ning ei saa enam aru sinust nooremate mõtteviisist. Lastele tundub jälle täiskasvanute maailm ülearuselt raske ning mõistetamatu, nii et nad lihtsalt kohandavad seda enda mugavuse järgi. Nii ka Nirksilm ja Dill, näiteks nad võtavad abielu sellest küljest, et kaks suurt sõpra ei taha teineteisest kaua eemal olla, nad ei lisa armastust, neil on üks suur sõprus, mille ette ei ole võimalik panna sõna “lihtsalt”. Täiskasvanud jälle tõlgendavad abielu kui armastuse ja sõpruse kehastust.

See etendus aitas mul mõista, kui raske on vahel täiskasvanul ja lapsel üksteise mõtetest, käitumisest ja soovidest aru saada ning see teeb mind veidi kurvaks. Lastel on kõik nii puhas, aga aja möödudes, kui see laps kasvab, materdatakse ta ideed ja kujutlusvõime ajupesulaadse mustriga justkui kõrgsurvelise voolavusega maha, et ta jumala eest “normaalselt” ja “nagu teised” mõtleks, jätkuvalt ja eranditeta, vastavalt „meie kõigi ootustele“. Vähesed õnnelikud on kõige sellega puutumatult vanaks saanud.

Saan aru, et täiskasvanud kasvatavad lapsi nii, et nood teaks maailmast rohkem, ning mitte nii, et maailmast tekiks kuvand, mis on ainult lilli ja vikerkaari täis.

Etenduse ajal oli publik tähelepanelik, välja arvatud mõni vales kohas sosistav-itsitav teatrikülastaja (nende vastu ei saa, eksijaid on maailm täis – me isegi satume vahel valel ajal valesse kohta).

Tahaksin väga tunnustada Liisa Pulga (Nirksilm) ja Maria Soometsa (Dill) esitusi, kuna nad suutsid end rolli nii veenvalt sisse elada, et vahel võis unustada, et tegu on täiskasvanutega. Tuleb arvestada, kui raske on tegelikult täiskasvanul end tagasi lapseks mõelda ja seda kõike mitte üle mängides esitada, mistõttu tihtipeale kukuvad mõned näitlejad selliste rollide puhul kahjuks haledalt läbi.

Tahaksin väga tänada Urmas Lennukit, lavastajat, kes inspireerituna Harper Lee teosest võttis nõuks midagi sellist lavale tuua ning muidugi lugupidamine ka neile viiele näitlejale. Mulle väga meeldis, imeline ja  tore teatrielamus!

Hanna-Stiina Talviste, 9. klass